Liina Kersna laste vähesest liikumisest: "Istu ja kuula" enam ei toimi
Samal ajal teame Tartu Ülikooli liikumisuuringutest, et iga neljas koolilaps on ülekaaluline ja vaid 24 protsenti 7-13-aastastest lastest liiguvad päevas minimaalselt soovitud määral ehk 60 minutit ja rohkem. Lausa 76,2 protsenti lastest ei liigu piisavalt. Kusjuures viimastest ca 20 protsenti ei liigu piisavalt ühelgi päeval nädalast ja teine ca20 protsenti liigub vaid ühel päeval nädalas soovitatud minimaalsel tasemel. Kui nende numbrite peale natuke mõelda, tuleb kõhedus peale.
Loomulikult on laste liikuma innustamisel oluline roll lapsevanematel (juba 54 protsenti täiskasvanutest käib regulaarselt trennis), kuid arvestades, et meie lapsed on suure osa päevast koolis, saavad laste liikumisvõimalusi oluliselt parandada ka haridusasutused. Tegelikult on maailmas tehtud kehalise aktiivsuse ülevaateuuringud teinud lausa soovitused, kuidas kõige efektiivsemalt laste liikumist suurendada. Soovitus number üks on - muuda koolipäev liikuvaks! Kool saab panna liikuma ka need lapsed, kes muidu seda ühel või teisel põhjusel ei teeks.
Liikuv kool ei tähenda ainult rohkem kehalise kasvatuse tunde. See tähendab turvalist kooliteed kas jala või rattaga, aktiivseid vahetunde nii koolimajas kui ka õuealal, aga ka liikumist ainetundides. Hiljuti kuulsin, kuidas tsiteeriti üht Hollandi koolijuhti: „Me teame, et lapsed õpivad kõige paremini rääkides ja liikudes. Aga mida teeme meie? Käsime neil istuda ja kuulata.“
Tõesti, liikumine aitab kaasa ka õppimisele. Aju-uuringud on näidanud, et lastel, kes enne õppimist jalutasid 20 minutit, töötas aju aktiivsemalt, neil oli parem tähelepanu ja mälu võrreldes lastega, kes 20 minutit rahulikult istusid. Lisaks paremale õpiedukusele on liikuvad lapsed ka õnnelikumad, neil on vähem stressi, suurem motivatsioon ja parem enesehinnang. Ja loomulikult aitab liikumine luua häid suhteid kaaslastega.
Tartu Ülikooli Liikumislabor on haaranud "härjal sarvist" ning hakanud lisaks valdkonna uurimisele ka koole nõustama, kuidas muuta koolikeskkonda liikumist soodustavaks. Täna on "Liikuma kutsuva kooli" programmiga liitunud 13 kooli: Anna Haava nimeline Pala kool, Nõo põhikool, Rõuge põhikool, Tallinna Kuristiku gümnaasium, Tartu Descartes’i kool, Tartu erakool, Tartu Mart Reiniku kool, Tartu Tamme kool, Antsla gümnaasium ja Võru Kreutzwaldi kool, aasta alguses liitusid liikuva kooli seltskonnaga ka Tartu Kesklinna, Karlova ja Kivilinna kool.
Kohtumisel liikumislabori aktivistidega tõsteti eriliselt esile Antsla kooli tegevusi. Seda oli eriliselt uhke kuulda, sest minu abikaasa Vahur Kersna isa oli selle kooli pikaaegne direktor ning legendaarne treener ja kehalise kasvatuse õpetaja. Sel ajal ei olnud probleemiks laste vähene liikumine ega rasvumine. Kõik tegid trenni.
Täna teeb Antsla koolis iga klass endale liikumise plaani, mille täitmist üheskoos ka jälgitakse. Lisaks on seal regulaarne õuevahetund, mille üle on lapsed rõõmsad igas koolis, kus seda lubatakse. Samas Pala koolis ei tohi lapsi koolimaja ees autost välja lasta, selleks on spetsiaalne koht 300 meetrit enne kooli. Lapsed jalutavad mööda vana alleed koolimajani.
Tartus Tamme koolis on pika koridori sein kujundatud ronimisseinaks, mida lapsed saavad kasutada nii vahetunni kui ka liikumistunni ajal. Tartu erakoolis on Just Dance (lihtsalt tantsi) vahetunnid, kus üheskoos video eeskujul tantsitakse. Igal koolil on võimalus leida oma tee, kuidas lapsi liikuma suunata.
Näiteks Soomes on võetud eesmärgiks muuta koolikorraldust nii, et iga laps saaks koolipäeva jooksul liikuda minimaalselt ühe tunni. Tänaseks on sealsetest koolidest liitunud riikliku liikumisprogrammiga 80 protsenti, sh ka gümnaasiumid ja kutsekoolid.
Sõbrad, see ei ole kosmoseteadus. Aktiivsed vahetunnid, liikumine ainetundides ja turvaline koolitee, mida saab läbida jalutades või rattaga, on hea tahtmise korral kõik tehtavad. Selleks on vaja probleemi teadvustada - lapsed liiguvad ohtlikult vähe ja rasvuvad - ja leida koostöös laste ja lastevanematega konkreetsele koolile sobivad lahendused. Kindlasti ulatab oma abikäe ka Liikumislabor.
Plaanile on vaja kooli juhtkonna ja koolipidaja heakskiitu, kuna tõenäoliselt nõuab selle elluviimine investeeringut kooliõue ja/või koolimaja liikumisvõimaluste arendamiseks. Kõige kallim on luua koolide ümber toimiv turvaline kergliiklusteede võrgustik. Samas, tegemist on investeeringuga, mis teenib end mitmekordselt tagasi. Juhul, kui paneme üheskoos jala üle põlve väites, et "meil pole raha" või "pole minu probleem", laseme endale ühiskonnana välja kirjutada juba oluliselt suuremad arved. See on meie kõigi vastutus.
