Religiooniantropoloog Jaanus Kangur: kui geid tahavad abielluda, ei näita see mitte abielutraditsiooni nõrkust, vaid tugevust
Ei tea, kas peaks ETV eksitava reklaami eest kohtusse kaebama? Lubati, et räägime suud puhtaks, aga hoopiski on kooselu teemal kõik jälle suu täis võtnud. See on muidugi nali, sest ilmselt polegi võimalik sel teemal suud puhtaks rääkida. Paljuski seepärast, et aruteludes lähtutakse täiesti erinevatest aprioorsetest eeldustest, mida teistsuguse seisukoha omajad ei jaga ja võib olla ei suuda ettegi kujutada.
Teema on vana, aga erutus uus
Huvitav on see, et tegemist on aegunud ja marginaalse, aga eriti erutava teemaga. Olen Rain Kooliga täiesti nõus, et see debatt on vähemalt kümme aastat ajast maas ja tegelikult peaks täna arutlema mitte abielu, vaid inimese mõiste üle. Seda nii antropoloogilisel, juriidilisel, moraalsel kui teoloogilisel tasandil. Teiseks ütleb pea iga teine debateerija, et see ei ole meie ühiskonna kõige olulisem küsimus ja ehkki kõik on sellega nõus, ei suuda keegi arutelu peatada. Kui Valdo Randpere soovitas oma nina teiste eraellu mitte toppida, siis just see on kõige erutavam. Nagu Rain Kooli tõdes, tekitab seksuaalsus alati elevust. Triin Käpp kirjutab err.ee portaalis, et 21. sajandil on usk kordades isiklikum sfäär kui seksuaalsus. Nii olemegi saanud eriti intrigeeriva kokteili, usuline arutelu seksuaalsuse küsimuses.
Paar isiklikku vaadet kooseluseadusele
Kuna tegemist on tugevalt laetud teemaga, mis kergesti vallandab verbaalset kaklust ja harva kohtab arukat arutelu, siis taandan ennast poolt ja vastu arutelust ning ütlen, et mind kooseluseaduse vastuvõtmine või tagasilükkamine isiklikult ei huvita. Mind puudutavad näiteks meremeeste maksumuudatused (mitte otseselt, vaid emotsionaalselt) enam kui kooseluseadus. Usun ka, et esimene mõjutab ühiskonda positiivsemalt kui teine. Arutelus kooseluseaduse üle lähevad tihti sassi juriidiline ja moraalne või ideoloogiline aspekt ja hetkel mulle tundub, et tegemist ei ole moraali küsimusega. Moraal ja õigus on küll külgnevad, ent mitte kattuvad nähtused ja tihti käsitleb moraal ka käitumust, mis õigust ei huvita või kuhu õigus ei ulatu. Minu arvates ei survesta kooseluseaduse vastuvõtmist (ega ka teiste inimõiguste kasvu) moraal või kasvav humanism, vaid majanduslik huvi. Õigused laienevad marginaliseeritud gruppidele, et neid enam kaasata tarbimisse või muutuvad marginaliseeritud grupid piisavalt elujõuliseks, et endale “osta” teatud õigusi. Pidevat majanduskasvu saab tagada tarbijaskonna suurendamise või uute vajaduste tekitamise kaudu. Viimast ülesannet täidab tehnoloogiline areng.
Abielu puudumine on alustala
Kooseluseaduse tulemusena näen ma ennekõike geikultuuri marginaliseerumist. Susan Sontag nimetab homoseksuaale maitsearistokraatideks ja tõepoolest mitmeid dekaade on kultuuriline innovatsioon olnud ühte või teistpidi taandatav geikultuurile. Ka paduhomofoobid naudivad kultuurisaavutusi, mis on otseselt alguse saanud varjulistest geiklubidest või vastavatest suletud ringkondadest. Markantne näide oli heavy metali vormielementideks saanud nahast needitud rihmade saamislugu. Nendega ilmus esmalt lavale Judas Priesti laulja Rob Halford. Kui tuhanded fännid, kellest enamus olid korralikud hetero machoisased, olid end naha ja neetidega katnud, tuli Halford kapist välja ja teatas, et tema stilistilised elemendid pärinevad peamiselt gei sekspoodidest. Suuresti oli geikultuuri edu teguriteks kõik see, mis eristas seda heterokultuurist. Reproduktsiooni sunni, monogaamsuse ja abielu institutsiooni puudus. Mitmed uurijad ütlevad, et just neile elementidele on kogu geikultuur rajatud. Kurdek (1995) ning Blumstein ja Schwartz (1983) kirjutavad, et geikultuuri alus on abielu puudumine. DeCecco (1990), Rechy (1977) ja Weeks (1985) lisavad, et geiidentiteet on rajatud lisaks abielu puudumisele ja heteronormatiivsusele vastandumisele, peamiselt läbi mittemonogaamsete praktikate. Herdt ja Boxer (1992) kirjutavad, et geiks saamine tähendab heteroseksuaalsuse väljaõppimist (unlearnining), k.a reproduktsioon ja monogaamsus. Kui nüüd kõik see, millele rajaneb geiidentiteet- ja kultuur sellele subkultuurile asetada, kas jääb siis veel järgi sama asi? Ilmselt on tulemuseks samasooliste heterokultuur või midagi sellesarnast. See on umbes nõnda nagu hipid protestisid kapitalismi vastu, ent siiski lõpetasid mõned neist miljonäridena.
Paradoksaalsel kombel on nõnda, et geiõiguste kasv vähendab geikultuuri elujõudu ning geiõiguste aktivistid ei ole selle kultuuri arendajad, vaid hävitajad. Kui subkultuur, mis on oma olemuse rajanud kõigi seksuaalsete tabude, millest ülim on reproduktsiooni eitamine, ületamisele, ühel hetkel tahab kõike seda, mida on püüdnud vältida ja millele vastanduda, võib pidada seda kultuuri surnuks. Vastuolulisel moel on nõnda, et kui geid tahavad abielluda ei näita see abieluinstitutsiooni nõrkust, vaid tugevust. Abielluda soovivad samasoolised tahavad olla samasugused nagu erisoolised ja mitte ennekõike õiguste, vaid olemuse poolest, samas loobudes enda identiteedi kesksetest elementidest.
Dogmad põrkuvad
Nagu juba eelpool mainisin esineb arutelus kooseluseaduse üle tihti kategooria vigu. Näiteks moraalsetest eeldustest tehakse juriidilisi järeldusi. Võimalik et enam kui üheski teises arutelus pühitseb eesmärk abinõu ja vastaspoole materdamiseks (sest veenda ei lase end keegi) sobib iga argument, kasvõi vildakas. Annika Laats tõi välja Jeesuse eeskuju, kes oli alati viletsate ja väetite poolel. Kas aga sellest tuleneb, et tegevuse, mille tegijale Jeesus andeksandmist üles näitas, peaks legaliseerima? Viimane, kellele Jeesus elus olles andeks andis, oli röövel. Kas peaks siis röövimise legaliseerima? Vanglas tegutsevad kaplanid kuulutavad Jumala armu ka röövlitele, ent see ei muuda nende tegusid vähimalgi määral õiguspärasemaks.
Rõhutan, et ei taha siin argumenteerida ei poolt ega vastu, vaid pigem viidata kasutatavate argumentide puudulikkusele. Samamoodi muutub argumentatsioon segadusttekitavaks kui ei ole selge, mil määral mingit alusprintsiipi järgitakse. Tihti esitatakse mõnd printsiipi kui absoluutset, ent tehakse koheselt mööndusi esimese vastuargumendi ilmnemisel. Nagu eelpool mainitud, manitses Valdo Randpere teiste eraellu mitte tungima ja mitmed teisedki suu puhtaks rääkijad rõhutasid eraelu puutumatuse olulisust. Vahetult enne eetris olnud “Pealtnägijas” soovitasid aga peaprokurör, politsei ja saatejuht just vastupidist, jälgige, märgake, pange tähele, mis teie lähikonnas toimub, mida naabrid või lähikondlased teevad ja millega kodus tegelevad? Õigupoolest on üldine tendents avaliku sfääri suurenemisele eraelu arvelt, ühelt poolt soosib seda sotsiaalmeedia, teiselt vabaduste kasvamisest tulenev suurem vajadus sotsiaalse kontrolli järele. Margus Ott on viidanud vajadusele Popperi paradoksi meelde tuletada (Sirp 29.09.2017) ja loomulikult kehtib ka siin sallivuse paradoksi analoog e eraelu puutumatust on vaja riivata seepärast et säilitada eraelu puutumatus (ennekõike siis turvalisuse tähenduses). Ent see piir, kuhu maani ja mille alusel on eraelu puutumatu võiks olla diskussiooni eel selge või siis üldse selle üle arutleda. Kadi Kriit andis “Suud puhtaks” saates mõista, et religioon ja dogmad on arutelu alusena kohatud, ent samas esitas Jaak Madisonile küsimuse: “Kuidas te saate seda teha...?” ehk lähtub mingist eelduslikust dogmast, mis ütleb, mida saab ja mida ei saa teha.
Ootamatult ei olnud kaasatud saatesse Varro Vooglaidu, aga antud teema raames sobib tema näited ka teisest valdkonnast kasutada. Enda facebook’i lehel on ta mitmel korral õigustanud omakohut e seadusetust ja samas taunis Riigikogu kodukorra rikkumist. Mingil juhul on seadusetus lubatud ja teisel mitte. Arutelu selguse ja tulemuslikkuse mõttes on kasulik esmalt piiritleda, kas tegemist on juriidilise, teoloogilise vms debatiga. Teiseks on diskussiooni õnnestumiseks kasulik piirtleda printsiibid, millest lähtutakse. Intriigi loomise mõttes on ju tore tuua ekraanile usklikud ja uskmatud, ühed lähtuvad teoloogilistest dogmadest, teised suhtelistest inimõigustest, ent lõpuks ei saa suu puhtaks, vaid hoopis süda täis.
Kasutatud allikad:
Blumstein, Phil and Pepper Schwartz. 1983. American Couples. New York: Morrow.
DeCecco, John. 1990. “The Homosexual as Acts or Persons: A Conversation with John DeCecco.” Pp. 132–69 in Homosexuality as Behavior and Identity, vol. 2, Dialogues of Sexual Revolution, edited by L. D. Mass. New York: Harrington Park.
Herdt, Gilbert and Andrew Boxer. 1992. “Introduction: Culture, History, and the Life Course of Gay Men.” Pp. 1–28 in Gay Culture in America: Essays from the Field, edited by G. Herdt. Boston: Beacon Press.
Kurdek, Lawrence. 1995. “Lesbian and Gay Couples,” Pp. 243–61 in Lesbian, Gay, and Bisexual Identities over the Lifespan. Psychological Perspectives, edited by A. R. D’Augelli and C. J. Patter- son. New York: Oxford University Press.
Käpp, Triin. 05.10.2017. http://www.err.ee/634491/triin-kapp-kristlus-kui-maailmavaade
Rechy, John. 1977. The Sexual Outlaw. New York: Grove Press.
Sontag, Susan. 2002. Vaikuse esteetika. Esseed. Kunst
Weeks, Jeffrey. 1985. Sexuality and Its Discontents: Meanings, Myths and Modern Sexualities. London: Routledge and Kegan Paul.
