Päris inimene ja president
Minu ootamatu kohtumine president Lennart Meriga Torontos 2000. aasta ESTO avapidustusel oli tagantjärele mõeldes inimlikult naljakas. Ontario järve kaldal asunud suurele peoväljakule oli kohale tulnud palju eestlasi üle maailma, esinesid koorid ja rahvatantsijad, Ivo Linna esitas isamaalisi laule ja Neeme Raud tegi Ameerika Häälele kohapeal reportaaži. Olin Torontos puhkusel ja toonase Kroonika peatoimetajana põikasin väliseestlastele nii oluliselt peolt korraks läbi. Seisin rahvamassis, kui avanesid peohoone klaasuksed ning sellest astus välja Lennart Meri koos abikaasa Helle ja tütar Tuulega. Käsi tervituseks pikalt ees, astus ta majaukselt otsejoones minu poole. Soojale käepigistusele ja siirast kohtumisrõõmust kantud laiale naeratusele järgnes otsekohene küsimus: „Ega sa ei tea, kus siin suitsu saab teha?” Juba minut hiljem kaduski ta kirgliku suitsumehena majanurga taha tobi tegema, jättes naised omavahel vestlema. Nagu päris inimene, mitte president. Eile möödus 25 aastat Lennart Meri ametisse astumisest. Loe värvikaid meenutusi presidendist 14. leheküljelt.