Kui enam pole Savisaart ja Sõõrumaad, kes hajutab siis venelaste protesti?

Edgar Savisaarele ja Urmas Sõõrumaale kuulub vähemalt üks oluline teene Eesti ühiskonna ees nendel valimistel: kuni 10% potentsiaalseid Keskerakonna valijaid jäid seekord koju, kuna ei suutnud valida Keskerakonna ja Savisaare vahel.

See kõlab poliitiliselt väga küüniliselt ja mitte eriti lugupidavalt paljude meie kaasmaalaste suhtes, aga selline on reaalsus. Need inimesed on jäetud kremlimeelsesse inforuumi, kus troonib vaid Keskerakond ja kehtivad Pervõi Kanali mängureeglid. Nad elavad küll Eesti ühiskonnas aga poliitilises paralleelreaalsuses ning nendega on lihtne manipuleerida. Ning paraku ei paista kuskilt nö valgete jõudude poolt soovi seda olukorda muuta.

Muukeelsete valijate nišš on jäetud Keskerakonnale puhtalt teiste erakondade soovimatusest tegeleda riskiinvesteeringutega. Savisaar ja Vene riik on aastaid kindlustanud venekeelse vähemuse lojaalsuse. Poliittehnoloogid järeldavad loogiliselt, et isegi, kui sellele turusegmendile ka jõuliselt panustada, siis kiireid muutusi seal sündida ei pruugi. Vastupidi, nad arvavad hoopis, et paar venelastele vastanduvat loosungit vahetult enne valimisi toovad nö valgetele erakondadele hääli rohkem, kui on võimalik potentsiaalselt võita sellega, et ajada mõistlikku ja kogukondi kaasavat poliitikat.

Aga pikas perspektiivis see on ikkagi ohtlik. Ohtlik seetõttu, et juba järgmistel valimistel meil ei pruugi enam olla Savisaart ja Sõõrumaad, kes maksavad kinni vene protestihäälte laiali valgumist. Tagajärgedest ma fantaseerida ei julge, nähes kui ohtlikeks Euroopa julgeolekule võivad muutuda kaasaegsed populistlikud režiimid, mis toetuvad rohkem või vähem kremlimeelsetele protestihäältele.

Seega suurimaks poliitiliseks väljakutseks jääb ikkagi ühiskonna lõimumine. Nii nagu on kindlasti vaja vastumürki EKREle, vajame uut struktuuri ka meie venelaste päästmiseks. Tundub, et vanad selleks ei kõlba.