Tauno Jürgenstein: LGBT ründab ehk inimeseksolemise kirjusus
Seni tõesti veel pole, kuigi ühiskonnas tõusnud lärm homoteemal kuulutaks nagu vastavat ohtu. Ent millest kogu see lärm?
Tunnistan kohe, et ma pole kaugeltki kõiki teemakohaseid artikleid ega seaduseelnõusid lugenud. Kuid mitmeid olen. Ja ma olen kuulanud inimesi. Muidugi on palju selles kõiges lihtsalt tondi nägemist, mille kohta vanasti Eestis öeldi: hirmul on suured silmad. Kuid asjal on teine pool: kõikjale varjatult ja avalikult tükkiv LGBT propaganda ja asjaolu, et saatan peitub detailides.
Vastamatu küsimus
Kõigepealt - on see omasooihar, igasoofiilne või end teisest soost olevaks tundma panev seksuaalne sättumus üleüldse kuidagi loomulik või midagi täiesti anomaalset? Kui me oskaks sellele küsimusele vastata, oleks ehk pool teemast juba ammendatud. Vaadates ühiskonnas ringi, siis - kui te just igapäevaselt LGBT üritustel ja homobaarides ei käi - jääb paratamatult silma, et enamus inimesi on „normaalsed". See tähendab heterod. Normaalne tähendab teadupärast normikohast ehk enamlevinut, harilikku. Ent see kahekümnendik elanikkonnast, kes end küsitlustes selgelt mitteheterotena määratleb, on siiski arvestatav hulk rahvast (Eesti oludes ca 65 tuhat inimest), et seda liiga erandlikuks pidada.
Tähendab, statistikast me abi ei leia. Enne teadustehnilise revolutsiooni võidukäiku ja hädas nüüdki on siitkandi inimene hingeliste kahtluste korral abi saamiseks ikka pöördunud kiriku poole. Paraku pole meil sealt vastu ootusi suurt abi loota. Alustades homoskandaalidest Vatikanis ja lõpetades kohaliku kirikuõpetaja poolt homode kaitsmisega, mis erineb samas kiriku ametlikust seisukohast, nagu on sedastanud EELK peapiiskop Urmas Viilmaa. Pealegi on homoseksuaalsus on piibliteoloogia seisukohast marginaalne teema. Lisame siia antiikaja seksuaalse käitumise vabaduse (vähemalt meestele) ja saamegi, et see polnud vist üldse oluline teema, millel tol ajal pikemalt peatuda. Ehk oli küllap normaalsus?
Aga kui otsida abi materialismist?
Kristlusest, kui kulutuuriruumi kujundavast alustalast ei saa niisiis ühest abi. Inimene on aga kangekaelne ja otsib edasi. Tänapäeva eestlane on kristluse asemel pigem teaduse usku. Elame ju teadusliku materialismi ajastul. Kuid teadusest pole samuti arvatava traditsiooni kaitsel suuremat tolku. Sotsiaalantropoloog Aet Annist näitas hiljuti Postimehes kenasti, kuidas teadus on leidnud homoseksuaalsuse loomariigis täiesti tavalise, normikohase kuigi ehk mitte valdava olevat. Inimene on ka ju loom, eks? Vähemalt oma bioloogilises osas.
Olgu. Näib, et homoseksuaalsus on elu maal alati saatnud. Leppigem, heterod, pealegi sellega, et inimeseks olemise variantide hulk on tohutult kirju. Aktsepteerigem seda.
Ent kas peaksime end tundma LGBT-st ohustatuna? Aitaks ehk, kui teaks, kust selline nähtus üldse tekib? See ei saa ju olla päritav, kuivõrd homoseksuaalne vahekord ei tooda järglasi üheski liigis. Ometi on ka täiesti normaalseil hetero-paaridel juhtunud teistsuguse seksuaalse eelistusega järglane tulema.
Antropoloog Annist viitaski „mõnedele uuringutele", mis peavad põhjuseks seksuaalset segregatsiooni kasvueas. Ehk, mida enam poisse-tüdrukuid eraldi kasvatada, seda suurem on vastav tõenäosus. See võib nii olla, aga elus on harva asjad mustvalged. Nii pole Eestis aastakümneid olnud koolides eraldi poiste ja tüdrukute klasse ega lasteaedades rühmi. Ometi ei erine homoseksuaalsete osakaal täiskasvanute seas oluliselt muudest õhtumaadest.
India guru selgitused
Tooksin siinkohal vastukaaluks ühe teise seletuse. 20. sajandi väljapaistvamaid vaimseid õpetajaid Osho küll räägib samuti segregatsioonist põhjusena, ent on persooni tasandist lähtuvalt öelnud ka, et homoseksuaalsus on lapse arengu loomulik faas, millesse võib mõnikord kinni jääda. Sisuline selgitus ütleb umbes nii:
Iga poisi ja tüdruku kasvueas, umbes seitsmenda kuni kümnenda eluaasta paiku on periood, mil suheldakse põhiliselt oma sookaaslastega. Sõpradega läbikäimine on vahel isegi füüsiliselt lähedane. Kui nüüd see periood elust jääb mingil põhjusel vahele, näiteks sõprade puudumisel või segatakse sellist sõprust näiteks vanemate poolt, kes ei pea poiste kaelakuti jõlkumist või tüdrukute ühes voodis magamist kombekaks, jääb lapse elus vajalik arengujärk puudu. Kogemusena puuduolevat jääme aga psühholoogilises plaanis alateadvuse tasandil taga otsima vahel terveks eluks. Nii hakkavad täiskasvanud noored mehed otsima lähedust teiste omasuguste seast, justkui täites vastavat tühimikku endas. Asja teatav kurbloolisus seisneb aga selles, et alateadvuse tühikuid pole võimalik kunagi lõpuni täita. Vähemalt mitte tavateadvuses funktsioneerides.
Kas Oshot võib uskuda? Kahtlemata oli tegemist äärmiselt vaimuerksa tegelasega, keda peetakse valgustunud meistriks. Elu on näidanud, et vaimsed kõrgused käivad alati teadusest ees. Seega võiks LGBT-de mõistmispüüdes vähemalt kaaluda seda, mis ta on öeldnud. Ja öelnud on ta muidugi märksa enam.
On ainult üks küsimus, mis minul siinkohal tekib. See seostub põlisameeriklaste seast tuntud „kahehingelistega". Nimelt on nende hõimudest teada üsna tõhusad ja äärmuslikkust välistavad kasvatusmeetmed. Külas ringi jooksvaid lapsi kasvatasid kogukonna vanemad liikmed ja eelkõige see, kelle tipi ümber lapsed parasjagu mängisid. Selliselt oli elimineeritud ainult ühe ema-isa mõju, kellel ju võis mingeid probleeme esineda. Siia pilti ei taha hästi mahtuda Osho antud ega ka uuringupõhine segregatsiooni-selgitus. Kas olid nood „kahehingelised" (kelle kirjeldus muide pigem biseksuaale meenutab) ikka olemas enne valge inimese poolset genotsiidi? Kui jah, on ehk tegemist Suure Vaimu poolse vimkaga? Millegagi, mille mõistmiseni me ei pruugigi küündida?
Olgu kuidas on. Selge tundub olevat vaid see, et homo- ja biseksuaalsus (raske on öelda transseksuaalsuse kohta) on ajast aega olnud ja selles mõttes normaalne, ehkki väikesearavuline nähtus. Üsna loogiline järeldus on, et see ei kao siit kuhugi.
Mitu äärmust
Me tuleme ühiskonnast, kus see teema oli tabu ja kriminaalkorras karistatav. Ilmselge äärmus. Nüüd on aga ilmnenud surve lükata asja teise äärmusesse - ei piisa sellest, et LGBT kalduvustega isikud on lihtsalt olemas ja elavad rahulikult ja aktsepteeritult oma elu enamuse seas. Nüüd on vaja neid igal võimalusel kuidagi esile tõsta. Lükata pendel teise serva. Neil on vaja oma seksuaalset sättumust eksponeerida paraadidel, festivalidel, massimeedias. Koguni trügida kooliprogrammi.
Selge, et selline pealetükkivus teistsuguse orientatsiooniga inimesi ärritab. Eriti kohatu on püüd üritada „uusi" soorolle meie, heterote lastele selgeks tegema hakata. Lapsed õpivad maailma tundma nagunii. Mida loomulikumalt, seda parem.
Homopaarid pole mingi uus normaalsus. See on normaalne, ent on olnud ja jääb ühiskonna äärealaks. See ei peaks saama enam tähelepanu inimsuhetest ja perekonnaõpetusest, kui seesama statistiline viis protsenti, mille antud nähtus moodustab ühiskonnast. Vaid nii tagate, et keegi teid vaenama ei hakka. Olge ise normaalsed, kui tahate, et teid normaalseteks peetaks!
Armu või ise
Ma tunnen väga toredaid homosid. Mõnesse armu või ise, kuigi tean, et füüsiliselt ei suuda mehekeha iial võistelda minu jaoks naisega. Mul pole selle vastu midagi, et olete nagu olete. Aga ma ei saa aru võitlevast LGBT aktivismist. Kas see ei näe, et tekitab just soovitule vastupidise efekti?
„Aga võib-olla on selle võitlemise ja propaganda taga mingi varjatud agenda?" ärkab minus vahel vandenõuteoreetik. „Võita endisuguste hulka inimesi juurde?" „Kas see on kõige ülaltoodu valguses üldse võimalik?" küsiks siinkohal skeptik. Ei tea, ei tahaks uskuda. Ometi räägivad inimesed segaduses noortest, keda saavat homoks-lesbiks kallutada. Eriti, kui neil pole hästi õnnestunud suhete loomine vastassugupoolega ja homo olemine tundub olevat nii „in" - mõtle kui paljud toredad seltskonnastaarikesed ja tugevad professionaalid on avalikult ja seksikalt peded! Äge ju!
Palju enam kõnekas kui liigitamine inimesi homodeks ja heteroteks, on minu jaoks juba ammu märkamine, kuivõrd egos keegi on. Mida vähem ego (ükskõik millisel viisil enda eksponeerimises ja tähtsuse rõhutamises see siis avaldub), seda ehedam on inimene. Seda enam on ta kohal iseendas ja seda meeldivam on tema seltskond. Aga vat egotud on alles tõeliselt haruldane ja eriti marginaalne osa inimkonnast. Ja ometi nad lihtsalt on. Vajaduseta võidelda või midagi tõestada. Mida see teile ütleb?
