Heiki Suurkase autorikülg | Kumb on euroopalik, kristlus või giljotiin?
Sajandeid oli piibel pea ainus raamat, mille järgi meie esivanemad lugema või vähemalt veerima õppisid. Kuid veerimiseks on piibel ikka liiga paks. Neile, kes vana testamendi algusest edasi ei jõua, võib maailm piirdudagi hammurapiliku õiguskorraldusega: silm silma, hammas hamba vastu. Kes aga üritab pühakirja lugemist lõpust alustada, saab maailma lõpu ennustustest täieliku šoki.
Jeesus Kristuse sõnum, mis teatavasti on koondatud pigem uue testamendi algusesse, võib pealiskaudsel lugejal märkamata jääda. Põhimõte, et kõik inimesed on Jumala ja kohtu ees võrdsed, pärineb Kristuselt. Temalt pärineb ka inimlikkuse põhimõte, mida Euroopa on kogu maailmale eeskujuks seadnud. Õigusriik, demokraatia ja isegi sooline võrdõiguslikkus saab ajendi just nimelt jutlustest, mida uus testament detailideni edasi annab. Kõik see, mida me praegu peame euroopalikeks väärtusteks, on tegelikult välja kasvanud kristlusest. Mitte sellega seotud müstitsismist, vaid kõige lihtsamast sõnumist.
Ometi on Eesti ühiskond pärast nõukogudeaegset totalitaarset ajupesu kaotanud kontakti kristlusega ja väärtushinnangud, mida tahame euroopalikeks pidada, on pärit hoopis teistsugusest maailmapildist. Selle ilmekas näide oli mullu, kui üks vabaerakondlane tahtis euroopalikke väärtusi defineerida kui religiooni eitavaid, seadust austavaid ja kaasinimesest lugu pidavaid väärtusi (Tarmo Kaldma „Euroopa väärtuste kaitsjad peaksid selgeks tegema, mis asjad need Euroopa väärtused on”, Delfi 18.3.2016).
Ligimesearmastus on aga nimelt religioosne mõiste. Vabadus, vendlus ja võrdsus olid küll populaarsed hüüdsõnad, aga needki rajanesid kristlusel. Religiooni agressiivne eitamine ja kaasinimesest (sh tema usulistest tõekspidamistest) lugupidamine aga välistavad teineteist.
