Arhitekt: linnahall on rohkem maastik kui hoone, täidame ta varisemisohtlikud siseruumid ning korrastame ainult mõningaid ruume

Linnahalli rekonstrueerimist on alati käsitletud kui keeruka hoone kapitaalset remonti, mis oma väga spetsiifilise programmi tõttu on kaotanud tänases ajas adekvaatse funktsionaalsuse. Tema taastamine on juba algse kehva ehituskvaliteedi ning nõudliku arhitektuurse lahenduse tõttu vägagi kallis. Ning isegi rekonstrueerituna on tänases päevas tema käigushoidmine ilma kaasnevate dotatsioonideta kui mitte küsitav, siis üsna piiripealne ülesanne.

Ent võiks korraks proovida mõelda veidi laiemalt linnahalli olemuse üle ning arutleda, kas tervikliku taastamise või kogu hoone lammutamise kõrval oleks veel alternatiive?

Rohkem kui maja on linnahall maastik – peaaegu akendeta astmikpüramiid, mis üle suletud tööstusala valgudes avas omal ajal esimesena Tallinna uuesti merele selleks kultuuripalee pompöösset ruumiprogrammi kavalalt ära kasutades. Kui me tänapäeval neid ruume sellisel kujul ei vaja ning akendeta elukale uut toimivat sisikonda sisse opereerida hästi ei jaksa, võiks tast ehk mõeldagi rohkem pinnavormist kui organismist. Linnahall on kui maha jäänud kiilivastse kest: vastne on lõpetanud oma esmase moondumisahela, veest välja roninud ning täiskasvanud kiil on kestast koorunud ning uutele jahimaadele ära lennanud. Milleks siis püüda kiili tagasi kesta sisse toppida?

Linnahall on elav maastik, mis on ju tänagi aktiivselt linnaruumina kasutuses, ning tema sees toimuvad võimalikud üritused on niikuinii midagi sellist, mis tema olemasollu ning sõltumatusse toimimisse suurt ei lisa. See on hoone, kus eriskummaliselt tugevalt eristuvad tema kõhus toimuvad kontserdid ning teda ümbritsev tugev kitiinkest. Kui algselt ehk oli tõesti tegemist keset tühermaad lasuva kultuuriobjektiga, kuhu niisama ei satutud, siis tänane järjest tugevam mereäärsete arenduste virn on linnasüdant juba niikuinii linnahalli suunas lükkamas. Keskkond muutub järjest tihedamaks ning linnahall on järjest rohkem muutumas tõstetud väljakuruumiks tiheda keskkonna vahel, vajalikuks pausiks külgedelt peale kasvavale linnale.

Ärgem ehitagem tema pimedat kehandit täis akendeta ruume, kus me tegelikult ju eriti olla ei taha.

Nii võiksimegi ju linnahalli vaadeldes asuda arhitektuursest paradigmast maastikuarhitektuursesse. Unustaksime veidikene ära, et tegu on olnud hoonega ja kaitseksime teda kui pinnavormi, hoolt nõudvat pärandmaastikku. Ärgem ehitagem tema pimedat kehandit täis akendeta ruume, kus me tegelikult ju eriti olla ei taha. Kasutame pinnast, täidame varisemisohtlikud siseruumid ning korrastame ainult mõningaid ruume – neid mis külgnevad linnahalli pealsete ja külgmiste avaustega, kuhu rajada väliruumi toimimiseks vajalikud kohvikud ja restoranid, väikesed töökojad ning pisikesed poed. Korrastatud ja toimiv keskkond välistaks soovi seda katta ja peita värvikirevate maskide taha või sootuks maha lammutada, kui terviklikku rahastust ei ole võimalik leida.
Selliselt muutuks linnahalli oluliselt kiiremini toimivaks linnaruumiks, kus väikesed funktsioonid aitavad luua keskkonda turvalisust ja atraktiivsust, ning mille ehitusmaksumus ei eeldaks euroopa poolset eriluba riigiabi piiride erakorraliseks suurendamiseks.

Nii toimides ei läheks me ilmselt vastuollu ka täna kehtivate muinsuskaitseliste tingimustega, mis määravad, mida tuleb linnahalli puhul säilitada ja mida võib muuta. Ehkki lisaks välisele vormile on kaitse all ka linnahalli suur saal, siis selle esialgne kasutusest välja jätmine, kas saaliosa täites või lage kindlustades, jätab alati võimalus see hilisemalt võimaluste ja huvi tekkides uuesti täies hiilguses tööle panna.