Valdar Parve: kas keegi teab mõnda sotsiaaltöötajat, kes ütleb, et põrutatud peaga ja alkoholilembeste puhul, keda on 20 tuhat, ei saa viipekaardid probleemiks?

Pole raske ette näha, millised mured tabavad sotsiaalametnikke ja vaesema kihi rahvast, kui nõrgaandelisematele ja nõrgema kehalise teovõimega inimestele viipekaardid kätte jagatakse.

Kui vallandus SMS-laenude pakkumine, kasvasid sotsiaalametnike kui ka hingearstide murelasteks need vähese ettenägemisvõimega inimesed – tihtipeale pensionist elatuvad tööealised, kes rahuldasid mõne oma maise iha selle laenu teel kallist telefoni soetades, internetikaupu tellides või isegi spaapuhkust ette võttes.

Viimane võis vahel ka asja ette minna. Kuid telefoni viimane sõna võeti paljudelt jõuetutelt uhkustajatelt tänaval „sõprade“ jõuga ära, võlaomanikule jäi võibolla aastateks kohtutäituriga suhtlemise ja nälgimise rõõm. Inimeste lollus tekitas sotsiaalala ja psühhiaatria professionaalides abitust ja võimetust – mitte ainult abituse ja võimetuse tunde. Kuidas sa aitad inimest, kes ise end ei aita ning kelle aitamiseks on vaja nii aega kui raha, mis kumbki peab inimesel endal olema, kui ta soovib mõnusid nautida või arsti juurde minna?

Kui viipekaardid samasugusele rahvale kätte jagatakse, läheb lahti nende varastamine. Varastatakse, kuid ka võetakse irvitades jõuga. Nendega minnakse suurde poodi ja lehvitatakse järjest läbi kõik viis kassat, siis minnakse järgmisse. Kolmest Rimist või Selverist piisab, et kaart oleks tühi juba õhtul pärast töövõimekaotuspensioni laekumist. Vaegurist-naabrist joomasõbra või ka lausa lihase vanaema mureks jääb, kuiviisi ta järgmise kuu pensionipäevani elus püsib.