Juhtkiri | E-Eesti klantspilt ja e-kirjadest paistev tegelikkus

„Ma ei tea sellest midagi, ma ju ainult töötan siin.”

Toodud lause, mis võiks kuuluda bürokraatiat sarjavate tekstide kuldvaramusse, iseloomustab üha rohkem Eesti IT-tiigri juhmistumist. Tegemist on ühe pärliga riigi infosüsteemide ameti endisele küberturbejuhile Toomas Vaksile aastate jooksul saadetud e-kirjadest, milles ametnikud põhjendavad viitsimatust jalgu kõhu alt välja võtta.

Vaksi eilses Eesti Päevalehes ilmunud intervjuu kujutab endast nukrat lugemist. Me oskame – veel – jätta endast väljapoole üllatavalt hea mulje. Kuid seestpoolt avaneb teine pilt. Eks lange ju käed jõuetult rippu, kui saad kirja sõnumiga:

„Meil pole kompetentsi hinnata, kas oleme olukorda õigesti hinnanud.”

Vaks tunnistab, et tõenäoliselt on riik teinud palju halbu otsuseid, sest me pole tellijana olnud võimelised aru saama, mida me tahame. Tellimuse esitaja ei pruugi oma valdkonda üldse tunda. Oleks naiivne uskuda, et alati jätkub partneritel head tahet seda mitte ära kasutada. Aga ametnik nendib üksnes:

Üha rohkem jääb mulje, et meie IT-riigi ja ametkonna maine põhineb pimedal usaldusel, mida ametnike kompetents enam ei õigusta. Küberründe või ootamatute probleemide korral maksab see valusalt kätte.

„Meil pole raha, et teenust testida. Kui see ei tööta korralikult, saame sellest ju nagunii teada.”

Vaks võrdleb Eesti riigi toimimist tabavalt filmikangelase MacGyveri tegevusega. Õhinapõhisus, millega on Eestis iseloomustatud teisigi valdkondi, tähendab heal juhul topeltarveid. Halvema stsenaariumi korral varisevad kriitilised teenused näiteks ründe korral kaardimajakesena kokku.

Riik ei peaks toimima nagu pidevas lahinguolukorras. Paraku tundub sageli, et maine võib olla sisust tähtsamgi, sest nagu üks e-kiri otsesõnu palub:

„Tehke need küberi jutupunktid hästi lihtsad, aga samas peab ministrist jääma mulje, et ta tunneb asja.”

Tunnistagem, et nii nagu mitmes muus valdkonnas, ei vii see, mis tõi meid siia, enam edasi ka IT-sektoris. Lahendusi on palju ja palgaküsimus on ainult üks neist. Ametnikkond vajab hoopis jõulisemat raputamist ning seda, et inimese töö ja tulemuse vahele tekitataks selge vastutus. Ei taha ju elada riigis, mille esindaja vaatab kiireid valukohti nii sügava rahuga nagu selle e-kirja saatja:

„Nõustun, et see seadus on erakordselt lolli sõnastusega, ei täida oma eesmärke ning tuleks tõepoolest kohe ära muuta. Õigusosakond võiks selle analüüsimise oma järgmise või ülejärgmise aasta tööplaani panna.”