Marleen Allemann: uimastikahjud torkavad kõige valusamalt just kohalikul tasandil ja nendega tegelemiseks ei pea riigi järel ootama
Narkoteemat puudutades räägitakse tavaliselt sellest, mida riik peaks selles küsimuses ette võtma, kuid unustatakse, et ka kohalikul omavalitsusel on suur roll ja võimalus kasutada mitut hooba.
Toon mõne näite välismaistest edulugudest.
Kanada eiraks föderaalseadusi
Näiteks andis üsna märgilise poliitikasoovituse ülemaailmne narkopoliitika komisjon (GCDP). Kuna Põhja-Ameerika linnades üledoosisurmade arv üha suureneb, soovitas GCDP osariikidel ja linnadel narkootikumide tarvitamise ja isiklikuks tarbeks omamise de facto dekriminaliseerida isegi siis, kui üleriigilised seadused näevad ette teisiti. Kanada Vancouveri linna kohalik politsei aga loobus ühel hetkel narkoseaduste jõustamise prioriseerimisest, olulisemaks sai narkokahjude vähendamine. See on mõttekoht ka Eestile. Ehk on otstarbekas panustada senisest veelgi rohkem energiat karistamise asemel hoopis ennetustöösse ja kahjude minimeerimisse?
Siiski tuleb selliste soovituste puhul arvestada konkreetse riigi konteksti. Meie kohalik omavalitsus ei ole nii sõltumatu ega ka tulubaasilt iseseisev nagu USA-s või Kanadas.
Iirlased õpetasid mõistma
Küll aga võiks Eestis eeskuju võtta Iirimaast. Sealne vaesusevastase võitluse agentuur rajas 1990. aastate lõpul toetuskava, mille raames toetati kohalikke elanikke sama kandi narkosõltlaste aitamises. Nõustati ka sõltlasi endid, et nad oskaksid narkopoliitika teemadel kaasa rääkida. Näiteks loodi uimastisõltlaste ja nende lähedaste tugigruppe, korraldati uuringuid ja anti nende tulemuste põhjal poliitikasoovitusi.
