Jurist: farss seitsmes vaatuses ehk lugu sellest, kuidas arstlik komisjon solgutab ajapikenduse saanud tervisehädaga noori

Eks ole vist paratamatus, et mõned riigielu asjad on korraldatud jaburalt. Seda mistahes maailma paigas – rumalus ei tunne ju riigipiire ega -kordi. Osad juhtumid kuuluvad oma mõistusekauguses aga täiesti omaette liigasse. Ühe sellise loo osatäitja olen juba õige mitu aastat olnud ka mina.

Olen nimelt üks nendest, kes oma tervise tõttu ei kuulu ajateenistuses käinute sekka. Laskumata minu terviseloo nüanssidesse, pole siiski saladuseks, et mind vaevavad juba aastaid seljahädad, mis on oma definitsioonilt degenereeruvad, st ajas pigem süvenevad. Nõnda on mulle ja minuga tegelenud arstidele hästi teada, et ehkki n-ö kontrollitud sportimine (nt rattasõit, ujumine) ei tee mulle liiga, paneb igasugune robustsem rassimine (nt jooksmine, raskete asjade tassimine) mu kiirelt valudesse pikali.

Võiks ju arvata, et selline isend vaadatakse Kaitseressursside Ameti (KRA) arstliku komisjoni poolt üks kord üle ja tunnistatakse teenistuskõlbmatuks. Kaugel sellest! Tegelikkuses on mind seitse korda viie aasta jooksul solgutatud arstliku komisjoni ette, nõutud igakordselt tervet patakat pabereid, sunnitud maksma eriarstide visiiditasusid, raisatud minu peale riigi raha ning mis ehk peaminegi, paljude inimeste aega ja närve.

Kuidas see vääramatu masinavärk siis toimib?