Õie-Mari Aasmäe: ma ei ütle, et me ei peaks kajastama surma. Lihtsalt võiksime mõelda, kuidas me seda teeme, ka Facebookis
Ma ei ole eriline moraalilugeja aga viimaste nädalate sündmuste valguses ma tunnen, et ma pean seda tegema. Meedia kogub klikke ja inimesed naudivad kogu seda draamat, mis nende silme all lahti rullub. Me peaks korra mõtlema, kui palju ja kellele me liiga teeme? Mis on selle mõju ühiskonnale ja kuhu me nii jõuame?
Poliitika poliitikaks, minu pärast kommenteerige ja jagage ning kirjutage sellest nii palju kui tahate ja nii inetult kui tahate, poliitikud on harjunud sõimata saama ja ebaviisakate väljenditega priiskajad on pigem need, kes rumalaks jäävad. Aga muu? Uudised, kus kajastatakse kellegi surma? Kas seda peab samamoodi käsitlema kui poliitikat? Viimasel ajal muutub kõik meelelahutuseks, olgu siis see kellegi lahutus, surm, poliitika. Analüüsime, kirjutame, kommenteerime ja seda kõike stiilis nagu istuksime sõpradega õllelauas. Kas me ikka kõik saame aru, et mis läheb internetti on avalik, olgu see siis sõbra Facebooki sein või iseenda ainult “sõpradele” mõeldud postitus. Need jõuavad tuhandete inimesteni. Kas me mõtleme neid postitusi ja kommentaare tehes sellele, mis kahju me võime teha? Või meedia, jagades videoid ja tehes ühe reportaaži teise järel teemal “kuidas kõik juhtus”?
