Villu Zirnaski autorikülg. | Kas Hiinas on võimalik helge lapsepõlv ja kas ka Hiina nüüdne kommunism on kuritegelik?
Hiina on pinnuks silmas kõigile, kes usuvad, et läänelik liberaalne demokraatia on universaalselt parim ühiskonnaelu korraldamise vorm.
Aasta tagasi, kui USA presidendiks valiti Donald Trump, juhtusin olema Hiinas. Trumpi võidupäeval rääkis sealse kesktelevisiooni õhtuste uudiste esimene lugu hoopis sellest, kuidas riigi president ja Kommunistliku Partei juht Xi Jinping vestles videosilla kaudu orbiidil olevate Hiina kosmonautidega. Trumpist räägiti alles pärast seda.
Eks see oli ka poos, näitamaks Ameerika ja Trumpi tühisust Hiina arengu kõrval, aga järgnenud aastaga on järjekordne tükike sellest poosist saanud kestvama sisu. Hiljuti avaldatud küsitluse andmeil on ligi kaks kolmandikku ameeriklasi stressis oma maa tuleviku pärast (rohkema kui tavaliste põhimurede – raha ja töö – pärast). Peaaegu sama paljude arvates on Ameerika praegu nende eluaja kõige hullemas seisus.
Samal ajal valis Hiina Kommunistliku Partei 19. kongress Xi teiseks viieaastaseks ametiajaks riiki juhtima. Tema nimi ja doktriin märgiti juba ta eluajal ära partei põhikirjas („Xi Jinpingi ideed uue ajastu hiinapärase sotsialismi jaoks”). Eluajal on sellise tunnustuseni varem jõudnud ainult pooljumala staatuses Mao Zedong – praeguse Hiina rajaja, kes talle järgnenud Deng Xiaopingi sõnade järgi tegi 70% õigeid ja 30% valesid asju.
Partei esile ei tüki
