Tõde on moes

Filmis „Viini postmark” otsustab Martin Roll, et räägib edaspidi ainult tõtt, ja nii teebki. Selline vapper valik innustab teisigi ning ühtäkki kastivabrikus enam ei valetata ja kõik vanad valskused tuuakse päevavalgele.

Miks ma seda kuulsat filmi meenutan? Eks ikka selleks, et tõmmata paralleele kõikjal maailmas kulutulena lahvatanud ahistamisskandaalidega. Järsku on suur hulk inimesi otsustanud, et aitab varjamisest ja vaikimisest. Oma paljastustega ei tule lagedale ainult värsked ahistamisohvrid, avalikkuse ette jõuavad ka aastakümnetetagused juhtumid. Süüdistatud saavad nii heterod kui ka geid. Meiegi võime uhked olla, sest tänu Taavi Rõivasele sammume teiste arenenud riikidega ühes rivis. Nii nagu nägime uusi „Troonide mängu” osi ülejäänud maailmaga samal ajal, on meil võimalik külg külje kõrval kaasa lüüa ka ahistajate paljastamises.

Iseenesest on muidugi ainult õiglane, et tõde tõuseb ja vale vajub. Kes on teistele kannatusi valmistanud, peab vastutama, kasvõi aastaid hiljem. Samamoodi antakse ju endiselt kohtu alla kunagisi koonduslaagrivalvureid, nüüdseks saja-aastaseid rauku. Teadmine, et kirves püsib igavesti pea kohal, peaks võimalikke vägistajaid ja liputajaid vaos hoidma. Kuid ei saa salata, et säärane tõe maruline pealetung tekitab ka omajagu küsimusi. Kõigepealt: enamik ohvreid ei pöördu kohtu, vaid ajakirjanduse poole. Nojah, miks ka mitte. Vanade pattude avalikuks tulek ongi tuntud inimesele tihtipeale kõige suurem karistus ja rikub nende elu täiega. Isegi niivõrd edukas seriaal nagu „Kaardimaja” ei pidanud Kevin Spacey vastu esitatud süüdistustele vastu.

Nagu nägime uusi „Troonide mängu” osi ülejäänud maailmaga samal ajal, lööme külg külje kõrval kaasa ka ahistajate paljastamises.

Aga ikkagi ei saa salata, et peale õigluse teenivad säärased paljastused ka kollase meedia huve. On, mida rasvaste tähtedega esikülgedele trükkida! Samuti on päris ilmne, et kõik ahistamised pole kaalult võrdsed. Kui mõni poemüüja otsustaks rääkida, kuidas kunagine klassivend ja praegune torulukksepp ajas 20 aastat tagasi kooli diskol talle kätt seeliku alla, siis ei huvitaks see info kedagi ega põhjustaks torulukksepa igapäevaelus vähimaidki häireid. Tema „kaardimaja” ei variseks säärase pisiasja tõttu kokku. Palju on rõõmustatud selle üle, et võim ja kuulsus ei kaitse enam ühtegi vändagangsterit, aga tegelikult ongi nimelt võim ja kuulsus need, mis inimese kõikvõimalike süüdistuste sihtmärgiks muudavad. Tavaline külajõmm võib end üsna rahulikult tunda, tema seatembud ei jõua kunagi avalikkuse ette.

Ja kurb tõsiasi on, et alati võib leiduda inimesi, kes otsivad võimalust isiklikuks kättemaksuks. Selliste sõna-sõna-vastu-juhtumite puhul on ülilihtne kedagi pahatahtlikult laimata. Meenub Arthur Milleri kuulus näidend „Salemi nõiad”, milles hulk süütuid inimesi valekaebuste põhjal nõidumises süüdi mõisteti ja hukati. Samuti on üldteada, kui lihtne oli totalitaarsetes riikides vaenlastest vabaneda. Piisas anonüümsest kaebusest sinna, kuhu vaja, ja juba sõitiski maja ette must auto.

Seega: tõde on ilus asi ja alati teretulnud. Aga tuleb peale passida, et temaga ei trügiks tuppa ka sootuks vastikumaid külalisi.