Mida teha, et me ei peaks kartma järgmisi nugadega vehkijaid või tunnistama paarisaja inimese vabasurma minemist?

Mind tabab õõnestav abitu tunne, kui taaskord tuleb uudis inimeste hävituslikest aktsioonidest või nende püüdlustest. Kurvematel juhtudel võetakse elusidki – nii endalt kui teistelt. Mida teha, et me ei peaks kartma järgmisi nugadega vehkijaid või tunnistama iga aasta paarisaja inimese vabasurma minemist?

Olen elus ikka ja jälle tõdenud, et inimene on iseenda suurim vaenlane – mitte miski ei suuda meid rohkem hävitada kui meie enese mõtted. Nagu öeldakse: oled see, millest mõtled. Siiski on võimalik nende samade mõtetega tööd teha ja end ka kõige raskemast olukorrast välja sikutada.

Lakkamatult räägitakse kõikjal tervislikust toitumisest, liikumise olulisusest – füüsisest tervikuna. Mõistagi on hea tervis ja tugev organism ääretult olulised, ent selle foonil saab paraku vaimne terviskahetsusväärselt vähe tähelepanu. Terves kehas ei ole alati tervet vaimu.