Juhtkiri | Mis on lubatud Jupiterile...
„Me riigina teeme kõik selleks, et oma inimestest hoolida, märgata ja neid abistada.” Nõnda kinnitas peaminister Jüri Ratas veel neljapäeva keskpäeval, et ID-kaartide turvalisuse pärast paanikaks põhjust pole.
Kaartide turvarisk pole ilmselt tõesti meie süü ning sisuliselt tegeleb riik tormi kätte sattunud laeva remontimisega keset hiidlaineid. Ometi jäävad peaministri lubadused tühjaks sõnakõlksuks.
Juba mõni tund hiljem tuli teade, et valdava enamiku kaartidega saab teha viimaseid toiminguid veel kõigest ööpäeva. Ent nagu liigagi paljud pidid tõdema, ei olnud enam õieti võimalik aktiveerida oma mobiil-ID-d ega anda digitaalallkirju. Mures inimesed moodustasid büroode uste taha järjekorrad, mis meenutasid 1990-ndate alguse toidusabasid.
Ühest küljest käiski kõik nii, nagu ühe ootamatu ja väljastpoolt tuleva kriisi puhul võiks oodata. Infopuudus, tund-tunnilt laekuvad uued teabekillud… Ebaratsionaalsed inimesed, keda elu on õpetanud, et võimude rahustavad sõnumid peidavad endas sageli vajadust tegutseda nüüd, kohe ja praegu… Ebakompetentne valitsusjuht, kellele jõuab kriisi tõsidus kohale alles pärast seda, kui kogu meedia küsib: kus sa ometi oled, peaminister?
Valitsusjuhist hoopis valjemalt hakkasid aga kõnelema riigiametid, kes saatsid oma kodanikele külma põlgust täis sõnumeid. Jah, meie, riik, võime hetkega teie dokumendid kinni panna. Ent teie, kodanikud, ärge mõelgegi jääda oma toimingutega – mis kõik vajavad ID-kaarti – hiljaks. Nii ütleb põllumeestele PRIA. Nii ütleb ärimeestele maksu- ja tolliamet. Riik enda kohustusi ei täida, kuid kodanikku ähvardab sanktsioonidega.
Mõistlik inimene saab nüüd igati aru, et tegemist on erakorralise situatsiooniga ning pigem tasuks anda spetsialistidele aega ja võimalust see lahendada. Ent sama inimene eeldab arusaamist ka riigilt.
On väga paha, et riik on oma kõrgi suhtumisega üldse lasknud tekkida vastandumisel „meie vs. nemad”. On ju suur osa inimesi suhtunud praegu oma e-riiki ülima usaldusega. Ühe parima tõestuse andis rekordiline e-hääletamine 15. oktoobri kohalikel valimistel.
Ka nüüd, kriisi haripunktil vajaks valitsus oma kodanike usaldust. Karistusähvardustega saavutab ta paraku vaid selle, et kodanik pöörab selja. Kodanik ei taha mitte niivõrd paternalistlikku hoolitsust, kuivõrd seda, et riik võtaks teda partneri, mitte aga alluvana.
