Yana Toom revolutsiooni aastapäeval: oktoober kujundas maailma meie ümber
Minu suhtumine Oktoobrirevolutsiooni päeva muutus üsna varakult suhteliselt pilkavaks või ükskõikseks – andis tunda tudengipõlve huvi dissidendikultuuri vastu.
Brüsselitöö võimaldas mul vaadata neid sündmusi aga hoopis teistsuguse vaatenurga alt. Nüüd pean Oktoobrirevolutsiooni 20. sajandi kõige olulisemaks sündmuseks. Üllataval kombel aitas ümberhindamisele kaasa ka töö Euroopa Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis.
Eestis elades on keeruline eraldada Oktoobrirevolutsiooni kodusõjast, iseseisvussõjast, repressioonidest ja punase-valge terrori teemast. Selline pildi moonutamine on normaalne, sest meie keskel elavad nende kohutavate sündmuste viimased tunnistajad. Siiski olen kindel, et aja jooksul hakkab meie suhtumine Oktoobrisse aina rohkem tasanduma ning sarnanema meie suhtumisega Suurde Prantsuse revolutsiooni.
Bolševikud tahtsid nii väga sarnaneda gallia revolutsionääridega ning vähemalt terrori osas see neil ka õnnestus. Kuid Prantsuse revolutsioon kutsus ellu meie kaasaegse poliitilise maailma, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas ning kus hoitakse au sees (kasvõi näiliselt) demokraatiat ja inimõigusi. Prantslased olid esimene Euroopa rahvas, kes murdis ülbe feodaalse aristokraatia absoluutse võimu.
Aga mis kasu on poliitilistest õigustest, kui sul pole midagi süüa? Ning siis omakorda juba Vene revolutsioon kujundas kaasaegset läänemaailma, kus õigus tööle, puhkusele ja korralikule palgale on nüüdseks üldiselt tunnustatud: venelased olid esimesed, kes suutsid panna kõik omanikud mõtlema töötajatele – seda eriti lääneriikides, kus nii väga kardeti "punast katku".
Osaledes oma komisjoni koosolekutel, olen üllatunud, et nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed Euroopa Parlamendi liikmed toetavad sotsiaalsete inimõiguste ideed. Kui vaieldakse, siis ainult nüansside üle – parempoolsed kutsuvad üles elama oma vahendite piires, vasakpoolsed süüdistavad parempoolseid südametuses.
Euroopa Parlamendis arutatakse pidevalt erinevate meetmete tõhusust, mis on parem: riigi sekkumine või eraalgatus. Kuid kordan, keegi ei kahtle, et inimesel peab olema katus pea kohal, piisav sissetulek põhivajaduste rahuldamiseks ning võimalused aktiivseks ühiskondlikuks eluks.
Pärast Napoleoni langemist toimus Prantsusmaal Bourbonide restauratsioon. Kuid isegi siis ei söandatud paljusid revolutsiooni saavutusi tühistada. Üle kivide ja kändude levisid Prantsuse uuendused üle kogu tsiviliseeritud maailma.
Sama toimus ka Vene revolutsiooniga: vastumeelsete kommunistlike režiimide langemine ei viinud sugugi lääneriikide sotsiaalvaldkonna kokkukuivamiseni. Sotsiaalteenuste ja garantiide täielik puudumine on iseloomulik ainult Aafrika või Aasia diktatuuridele ning sedagi pigem vaesusest kui kurjast.
