Kadri Ibruse autorikülg | Reform, millega pannakse inimesed kannatama. Teadlikult

Poliitikud teevad otsuseid, vahetavad ametikohti ja lükkavad probleemide tekkides eesliinile uue ametnike armee, kes laiutab käsi: meie ei teadnud midagi!

Mäletan, kuidas lugesin 2014. aastal ajalehest The Guardian 59-aastasest Inglise diabeetikust, kes leiti oma kodust surnuna. Kaks nädalat tagasi oli talle lõpetatud töötu abiraha maksmine, sest ta ei olnud kaks korda töötukassasse ilmunud. Äsjane reform oli selle liigitanud tõsiseks rikkumiseks.

Mehe surnukeha leiti CV-de virna kõrvalt, tema kontol oli 3,44 naela ja telefonil viie penni eest kõneaega. Köögis oli kuus teepakki, karbitäis aegumisaja ületanud sardiine ja purk tomatisupiga. Lahkamisel selgus, et tema kõht oli täiesti tühi. Elektrita ei töötanud ka külmkapp, kus ta hoidis oma insuliini. Surma põhjuseks nimetati just akuutset insuliinipuudust.

See juhtum vallandas Suurbritannias kriitikatulva ja viis uurimiseni, kas reformidega, millele puudega inimesed olid allutatud, on rikutud inimõigusi.

Samal ajal käis Eestis töövõimereformi seadustamise viimane etapp. Reform üritab nimetuse järgi olla optimistlik, kuid tegelikult pühendub töövõime suurendamisele minimaalselt.

Enne 2014. aastat olid puudega inimeste esindusorganisatsioonid tootnud kaustade viisi analüüse ja tegevuskavasid ettepanekutega, kuidas riik võiks puudega inimesi aidata, et nad saaksid aktiivsed olla ja tööl käia. Oleks tulnud lahendada ligipääsetavuse, sotsiaalteenuste ja tervise hoidmise probleem – ei midagi eriti keerulist, vaja läinuks ainult tahtmist ja ressursse.