JUHTKIRI | Eesti eelarvepoliitika lõunaeuroopastub
Nägu, nagu oleks riigirahandusega kõik korras, aitab rahandusministril teha asjaolu, et sõna „reaalsus” pole kõnealuse lahkarvamuse puhul päris täpne. Jutt pole ju küsimusest, kas riigikassas raha on või ei ole, vaid tsükliliselt ja struktuurselt tasandatud eelarvepositsioonist, „lihtsamini” öeldes struktuursest eelarvepositsioonist. See näitab, kas pärast majandustsükli ning ühekordsete ja ajutiste tegurite mõju mahaarvestust oleks riigieelarve puudu- või ülejäägis. Need arvutused on hinnangulised ja võivad oluliselt kõrvale kalduda tegelikkusest.
Niisiis, ühest küljest on tegemist õiglasema, aga teisest küljest ka ebatäpsema mõõdikuga. Igatahes hinnatakse Euroopa Liidus liikmesriikide eelarvepoliitika vastutustundlikkust just selle mõõdiku järgi. Ja isegi selle veniva mõõdiku järgi hakkab kunagine riigirahanduse Euroopa meister lõunaeuroopastuma. Kreekastuma ei saa enam öelda, sest Kreeka riigieelarve on juba mitu aastat struktuurses ülejäägis (nagu ka meie kauaaegse eeskuju Saksamaa oma).
Euroopa Komisjoni prognoosi järgi kujuneb Eesti struktuurseks puudujäägiks tuleval aastal 1,4% SKT-st, rahandusministeeriumi prognoosi järgi ainult 0,25%. Kui õige on ministeeriumi prognoos, on endale ja teistele liikmesriikidele antud lubadused täidetud. Endale riigieelarve seaduses seatud kohustuse järgi ei tohiks struktuurne defitsiit ületada 0,5%, Euroopa Liidu reeglite järgi 1,0%. Kui paika peab Euroopa Komisjoni prognoos, rikume mõlemat lubadust.
Rahandusministeerium ja Euroopa Komisjon on Eesti majanduskasvu potentsiaali ja sellest tuletatud struktuurse eelarvepositsiooni „õige” suuruse suhtes eriarvamusel olnud juba aastaid. Nende aastate jooksul on ametis olnud neli rahandusministrit: Jürgen Ligi, Maris Lauri, Sven Sester ja Toomas Tõniste. Ent nii suur kui tänavu pole lahknevus varem olnud.
