Kadi Kriit: Eestis surutakse isadust-emadust kitsastesse raamidesse ja ei peeta kõiki peresid täisväärtuslikeks

Tore, kui lapsel on hea isa. Samuti on tore, kui tal on neid kaks. Ja veel toredam on, kui tal ei ole halba isa, kes teeks kogu ta elu haigeks.

Seitse aastat olen isadepäeval üksikemana oma lapsi kallistanud, ainsaks mureks ühiskonna suhtumisest tulenev stigma. Selle koduvälise mõju tõttu ei imestanud ka, kui vanem kolmest lapsest eelmisel nädalal, kuuldes, et kolime lõpuks Eestist ära isa-maale, rõõmustas: „Siis oleme lõpuks PÄRIS PERE.”

Ei teagi, keda sellise teadmise eest tänada. Alustuseks muidugi aasta isa-ema valimiskomisjoni, kes mu vastuvõtlikus eas lapsele sel aastal selgeks tegid, et meie pere ei kvalifitseeru „päris pereks”. Et õige pere on vaid see, kus ema ja isa on abielus, alati ja igaveseks. Samuti tänaksin kõiki neid, kes isadusele-emadusele limiite seavad. Kas siis vanuselisi (mu õemees, kes kahekümnendate eluaastate alguses isaks sai, rõõmustas kindlasti Tiit Pruuli õpetuse peale, et alla kolmekümnene ei tohiks – Pruulile meeldetuletuseks, et ka meestel on bioloogiline kell, mis tiksub, ja naistele pidevalt selle meenutamise asemel võiks veidi peeglisse vaadata…). Või soolisi (EKRE on veel üks põhjus, miks ma ei soovi Eestis oma lapsi edasi kasvatada). Või lausa arvulisi, sest telereklaamid, kus „kolmas laps on rohkem väärt” ja „nüüd saame endale seda lubada” olid juba igal õhtul eetris.

Tore, kui lapsel on hea isa. Samuti on tore, kui tal on neid kaks. Ja veel toredam, kui tal ei ole halba isa, kes teeks kogu ta elu haigeks. Hoida alles isa tema käitumisest, alkoholismist-peksmisest jms hoolimata, on lapsele kahjulik, nagu oleks ka sarnase ema või ükskõik kelle teise mõju. Laiemalt võttes võib kahjulikult mõjuda kogu ühiskond. Vihkamise kasvamise ja uhhuu-kultuuri pealetungi tõttu võib keskkond muutuda lõpuks nii toksiliseks, et avaldab konkreetset mõju laste kasvamisele.