Urmas Sutrop: Arnold Rüütel vassib nii Kadriorgia kui ka oma kuulumisega komparteisse

Kunas me teeme lõpparve nõukogude ajaga? Need aastad meie elus ei ole nii must-valged, kui seda vahel püütakse näidata. Inimesed olid ikka rõõmsad, okupatsiooni ja venestamise äng ei läinudki paljudele korda ning lapsedki olid õnnelikud.

Nõukogude võim oli skisofreeniline ning isegi Eesti NSV tippnomenklatuuri kuuluvad inimesed säilitasid tihti oma inimlikud jooned. Ega ilmaasjata Venemaalt siia nende kõrvale igasuguseid teisi sekretäre ei saadetud. Ikka selleks, et ka siinsetel juhtidel silma peal hoida.

Eestlastena oleme olnud väga tolerantsed. Me ei rutanud hukka mõistma Eesti NSV juhtkonda. Nii Vaino Väljas, Indrek Toome kui ka Arnold Rüütel on igati lugupeetud inimesed ka vabas Eestis. Arnold Rüütel valiti isegi presidendiks.

Paljuski just tänu temale ei kuulutatud kogu ENSV juhtkonda kvislingiteks ega tõmmatud võlla. Arnold Rüütel andis perestroika laineharjal eestlastele julgust vastu hakata. Eelkõige sellega, kui ta 1988. aastal ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena Moskvas sirge selja ja kaunite lokkidega meie suveräänsusdeklaratsiooni eest seisis. Õigem oleks küll öelda, nuhelda sai.

Arnold Rüütel sai presidendina (2001 – 2006) hästi hakkama. Kindlasti läheb ta ajalukku presidendina, kes viis Eesti Euroopa Liitu. Koos tollase välisministriga andis ühinemislepingule oma allkirja just tema.

Aga mingil hetkel kaotas ta oma orientatsiooni. Ta ei suutnud hakkama saada oma alaealiste lastelastega, kes korraldasid tema Kadrioru residentsis kadriorgia. Ta hakkas lähenema Keskerakonnale nii, et 20. augusti vastuvõtul Kadrioru roosiaias pidas Edgar Savisaar kõne, milles ta rääkis, et siin roosiaias õitseb üks roos ja see roos on president Rüütel.

Kõige selle ja paljude teiste väärsammude tulemusena hakkas Rüütli populaarsus sulama nagu kevadine lumi ning teda ei valitud teiseks perioodiks presidendiks tagasi. Kas kibestumisest või millest iganes soostus ta aastatid hiljem hakkama EKRE auesimeheks. Nii loobus ta olemast kogu rahva president.

Nüüd püüab ta oma värskes elulooraamatus oma kibestumust välja valada. Kadriorgiat ei olevatki korraldanud tema oma alaealised lapselapsed, hoopis Tartu Ülikooli politoloogiaüliõpilased. Huvitav küsimus, kas Tartu Ülikool annab nüüd Arnold Rüütli laimu eest kohtusse.

Selle asemel, et väärikalt ajalukku minna, hakkab ta vassima, mitte ainult kadriorgiaga, vaid ka oma kuulumisega Nõukogude Liigu Kommunistlikku Parteisse ja Eesti NSV nomenklatuuri tippu, Ta olla olnud "sügavas isiklikus veendumuses alati rahvuslane". Eneseõigustuse kulminatsiooniks saab aga lause "mina ei astunud, mind vormistati parteisse". No huvitav küll, kuidas see küll käis, avaldust ei kirjutanud, lihtsalt kallutatud jõud kusagil vormistasid ta kommunistliku partei liikmeks ja hakkasid muudkui edutama. Kuni absoluutsesse tippu välja.

Milleks küll president Rüütel seda kõike teeb? Parem oleks väärikalt sirge seljaga ajalukku minna nagu ta seisis sirge seljaga 1988. aastal Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastu võttes ja selle eest vastutust kandes.