Kristel Siitam-Nyiri: advokaadid kasutavad sideandmete kogumisest rääkides kunstilisi liialdusi

16-aastane noormees ei leia öösel koduteed ja kaob kui tina tuhka. Politsei saab kõne murelikult lapsevanemalt, kelle alaealine tütar on internetis vestluskaaslasele alastipilte saatnud – tuleb tuvastada, kes on lapse alastipiltide adressaat, ja leida, kellega see inimene veel suhtleb. Kesklinnas tapetakse noor neiu, uurijatel pole koletu kuriteo kohta esiti ühtki juhtlõnga. Kõigi nende juhtumite puhul on sideandmed väärtuslik tõendiallikas – olgu siis kadunud isiku leidmiseks või kurjategija tuvastamiseks.

Sideandmeid saab küsida ja kasutada üksnes siis, kui see on seaduses ette nähtud (muuseas, kindlustusettevõttel siiski ei ole õigust sideandmeid küsida). Rõhutamist väärib, et kõnealusel juhul ei räägi me sõnumi sisust. Kellegi pealtkuulamiseks on ette nähtud hoopis teised reeglid ja seda Euroopa Kohtu lahend ei puudutanud.

Küllap võib mõista advokaatide soovi kasutada sideandmetest rääkides kunstilisi liialdusi, viidates nii Teisele maailmasõjale kui ka loomariigi kommetele. Aga etteheide jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmisest on siiski alusetu.