Olgu näideteks Kristen Michali rahvuste vastandamisele keskendunud kampaania Tallinnas, millele erakonna esimees Hanno Pevkur hiljem vee peale tõmbas. Või Taavi Rõivase ahistamisskandaal, kus Silvergate'i ajal erakonna täie toetuse saanud Michal ise nüüd nähtavalt Rõivase tagant ära astus. Ühtsusest need kõik just ei räägi.

Ilmselgelt polda pärast 17 aastat võimul olemist aasta jooksul opositsiooni rolliga ära harjutud. Tegemist on ikkagi erakonnaga, mis on harjunud teostama võimu. Ent niimoodi sisemiselt piineldes riigi etteotsa tagasi ei saa.

Selleks, et valimisi võita (s.t. olla juhtiv erakond koalitsiooni moodustamisel), peavad nad suutma leida kandidaadi, kes täidaks kaks eeldust.

a) Ta peab olema rahva seas isiklikult populaarne. S.t. kuna viimasest valitsusest üleüldist armastust pälvivaid figuure väga võtta pole, peaks ta tulema nö väljastpoolt.

b) Ta peab olema ka kandidaat, kelles Reformierakonna kisklevad fraktsioonid suudaksid ühendajat leida.

Michal näiteks pole valitav - seda näitas tema kesine tulemus Tallinnas. Aga kui paljud usuvad, et mitte kõige säravam Pevkurgi suudaks rahvast oravate taha koondada?

Küll täidab esimese tingimuse selgelt ja teise võib-olla Kaja Kallas, kes on ka andnud mõista, et naaseb valimiste eel Brüsselist Eestisse ning hakkab siinses poliitikas kaasa lööma. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega