„Minu Bollywoodi” autor: Indias maksab eurooplastele kätte meie ülbus
Aastail 2007–2010 Indias elanud ajakirjanik Ragne Jõerand ütleb, et seadusest märksa rohkem loeb seal see, kuidas kohtunik või ametnik parasjagu midagi näha soovib.
Olen ka ise olnud Indias seadusega pahuksis. Istusin rahulikult Delhis pargis ja jõin õlut. Tuli pargivaht, kes käskis ära minna. Andsin talle natuke raha, et ta hoopis ise ära läheks ja mind rahule jätaks. Jättiski, aga naasis mundris politseinikuga, kes oli märksa hirmutavam ja kellele tuli maksta juba rohkem. Kui tüüpiline on selline kokkupuude India võimuesindajatega?
Üldiselt nii käibki. Kui sa õigel ajal tead, kellele maksta, ja võimalikult ruttu ära maksad, siis oled vaba. Kui liiga kaua venitad või liiga vähe maksad, siis solgutataksegi sind edasi-tagasi.
Nii et kui pargivaht mind ikkagi rahule ei jätnud, tegin midagi valesti?
Ju siis andsid liiga vähe või vaadati, et oled piisavalt rikas ja sinu käest saab veel midagi välja pressida. Saab sõbrale ka veel söögiraha.
Kui palju järgivad India ametnikud, kellega inimesed kokku puutuvad, üldse seadusetähte ja formaalset bürokraatiat? Või on ikkagi võimalik isiklikul tasandil ka peale eelkirjeldatud rahasummade üleandmise läbi rääkida?
Hästi palju loevad isiklikud suhted: kes on kelle sõber. Toon näite enda kogemusest: 2010. aastal purskas Islandil Eyjafjallajökulli vulkaan ja Euroopasse polnud lihtne lennata. Aga mul oli viisa läbi ja pidin seda pikendama. Üksinda ma sellega hästi hakkama ei saanud ja oleksin hakanud viisarežiimi rikkuma. Kuid kui läksin koos kohalikega, kes tundsid kohalikke, siis oli kõik kokku kümne minuti küsimus.
Sama lugu oli Eestisse uue lennupileti saamisega. Ühe võimalusena võisid seista ja magada lennujaama ukse taga, et uut piletit saada. Õige inimesega minnes oli aga pilet viie minuti pärast olemas.
Kuid kui näiteks palusin ise India politseilt luba selle ka meie meediast läbi käinud vangide peksmiseks mõeldud bambuskepiga pilti teha, siis uskumatu – ei pidanudki maksma!
