Raimo Ülavere: me nimetame lumehelbekeseks pea kõiki. Aga kes oleme sel juhul ise?
Keda on kasvatatud teadmises, et ta on eriline. Kellel on võrreldes varasemate põlvkondadega enam probleeme mentaalse tervisega. Kes armastavad kõiki eneseabiõpikuid ning vajavad pidevat enda ja teiste kinnitust, et nad on tublid ja erilised ja saavad hakkama. Ning kelle n-ö tüüpkäitumisviis teistsuguste inimeste, erinevate arvamustega kokku puutudes on lihtsalt öeldes solvuda, keerulisemalt öeldes olla siiralt ja tõsiselt häiritud, kui peab kokku puutuma enda omast erineva maailmanägemusega.
Lumehelbekese nimetus ise on vikipeedia andmetel saanud alguse USAst, väidetavalt oli üks esimesi kordi novellis Fight Club (ka film on sellest tehtud). Eriti jõulise leviku inimeste kõnepruuki on teinud aga paaril-kolmel viimasel aastal, kui on ilmunud mitut artiklit ja raamatut sel teemal. Kui varem oli lumehelbeke pigem n-ö rahvasuu teema, siis eelmisel aastal jõudis termin ka esimesse sõnaraamatusse.
Nüüd siis on lumehelbekesed ka Eestis. Ülikoolides, gümnaasiumites, ent ka Telliskivi loomelinnakus, valitsuses, kontorites, spordiareenidel. Lühidalt öeldes tundub, vähemasti sotsiaalmeedias hüüatusi lugedes, et neid on igal pool ja igasuguseid. Ja see on minu arvates probleem.
Täpsustan, probleem pole see, et neid on igal pool (sest see pole lihtsalt tõsi), vaid see, et me kipume omistama lumehelbekese staatust pea kõigile, kelle arvamus ja maailmapilt ei lähe kokku meie omaga.
Ja me võtame selle peale solvuda, ehk nagu eespool öeldud: oleme siiralt ja tõsiselt häiritud, kui peame kokku puutuma enda omast erineva maailmanägemusega.
Tõepoolest, eriliseks kasvatatud noorte täiskasvanute maailmapilt võib olla mitte just liiga, kuidas öelda, elujõuline (unustati erilisuse kõrval ehk õpetamast, et millegi saavutamine tähendab ka pingutamist ja et teistega peab ka kuidagi arvestama). Ent, esiteks, äkki pole selline üldistamine ja sildistamine siiski kuigivõrd mõistlik. Ja teiseks kõlab see kõik vist veidi nagu ikka aastatuhandeid vana "lapsed on hukas" tüüpi jutt.
Ent isegi siis, kui see helbekese ja solvumise fenomen on tõsi (ootan põnevusega päris uuringuid). Kui me aga ka ise oleme sügavalt häiritud, kui kohtume, loeme, näeme inimest, kelle maailmapilt meie omaga kokku lange ning sildistame ta kohe lumehelbekeseks, siis... kuidas me ennast peaks nimetama?
