JUHTKIRI | Millal maksan memme vaeva?

Vananeva rahvastiku tingimustes, kus karmid rahanumbrid sentimentaalsusele palju ruumi ei jäta, on aus ja otsekohene vastus: varsti ja valusalt.

Praegu räägitakse elanikkonna vananemisest veel kui millestki, millega tuleb näiteks praegustel neljakümnestel seista silmitsi alles mitmekümne aasta pärast – siis, kui lõpuks jõuab pärale, et järelejäänud töötajad ei suuda eakatele inimväärset pensioni maksta. Ometi tuleb löök palju varem ja valusamalt. Ja mis peamine: ebaõiglasemalt.

Need, kellele õlgadele langeb hoolitsus eakate omaste eest, on täna täiesti üksi. Ühe inimese haigestumine võib kriipsutada maha ka hooldaja elu. Kiiremas korras tuleb luua lahendus, mis võimaldaks omastehoolde koormat solidaarsemalt jagada.

Kui kellegi vanemate tervis käib nii alla, et nad ei saa enam üksi hakkama, peavad neid seaduse järgi aitama lapsed (ja teinekord ka lapselapsed). See võib tulla kui välk selgest taevast õnnetusena, mis halvab ka noorema põlvkonna ülejäänud elu. Sisuliselt jääb kaks valikut. Hea, kui õnnestub leida koht hooldekodus, kuid neid kohti pole sageli ka raha eest või kulub seda terve kuupalga jagu. Teine võimalus on hoolitseda vanainimese eest ise.

Kes on hoolitsenud, see teab. Olgu tegemist dementsuse või füüsilise hädaga, paljudel meist pole vaim valmis seda koormat kandma. Sa võid olla näiteks lootusrikkalt tulevikuplaane tegev tudeng, kuid veel enne, kui jõuad end tõestada, ootab sind kuni paarkümmend aastat siibrite, mähkmete ja lamatiste seltsis. Ühe inimese eluvidevik varjutab ka teise koidiku. Äärmuslikel juhtudel võid olla kohustatud hoolitsema vanema eest, kes sind kunagi lapsena hoopis hülgas. Pealegi kui enda pensionisammaste eest saab igaüks ise hoolitseda, siis vanemate tervis pole laste teha. Psühholoogilist koormat, mida tunnevad abivajajad ise, ei saa niikuinii rahas mõõta.

Eesti Ekspress kirjutas eile, et riik kaalub võimaliku lahendusena kohustuslikku hoolduskindlustust, mis tähendaks nagu töötukassagi veel üht maksu. Selle arvel võtaks ühiskond omaste hooldamise solidaarsemalt ühistele õlgadele. Praegu on nii, et kui näiteks laste puhul aitab riik oma rahakotiga kõiki, siis omastehooldus jääb puhtalt nende õlule, kelle lähedasi see vajadus tabab.

Kas me oleksime maksukoormuse suurenemiseks valmis? Ei pruugi olla. Ometi tuleb leida lahendus – ja pigem kiiresti –, mis seda koormat solidaarsemalt jaotaks. Rahvastiku kahanemine ja veel kiirem tööealiste hulga vähenemine ei luba pikalt jätkata praegust olukorda, kus osa inimeste panustamist piiratakse piltlikult võimalusega oma emal või isal mähkmeid vahetada.