VEERA STEPANOVA AUTORIKÜLG | Kelle kätes on pereohvrite päästmine? Nende endi, aga mitte ainult

Iga kord, kui paneme kõrvalkorterist karjeid kuuldes teleri valjemaks ja sulgeme silmad, anname oma vaikiva panuse peksmisse.

Aasta tagasi, samuti enne jõule, valmistasin ette materjale venekeelse Delfi heategevusprojektile „Aitame koos!” Rääkisin sotsiaaltöötajaga, kes vastab vägivalla all kannatanud naiste telefonikõnedele. Ta jutustas mulle nii šokeerivaid lugusid, et ainuüksi nende meenutamisest tuleb mulle siiamaani kananahk ihule:

<em>„Kord helistas mulle viimast kuud rase naine, kelle kallal tema seaduslik abikaasa kasutas seksuaalset vägivalda. Ta rääkis mulle, et tal on jäänud tähtajani vaid kaks nädalat ja mingeid seksuaalsuhteid ta ei soovi, kuid mees seda ei mõista. Kogu aeg nuttis, oli end kuskile luku taha pannud, aga ütles, et peab niikuinii kunagi välja minema, ei saa ju igavesti sinna jääda.”</em>

<em>„Üks vanem naine kurtis, et mees võttis külmkapist külmunud liha ning peksis teda, kuid ta elab ikka mehega koos. See pole enam nii hirmus, ta on juba elatanud, aga tahab sellest lihtsalt rääkida.”</em>