Kas võrdõiguslusel on olemas mingisugunegi punane joon?
Mis tegelikult toimub? Esmapilgul kainelt mõtlevale inimesele on selline lähenemine nonsense. Paneb imestama kui kaugele on mindud võrdõigusluse kontseptsiooniga ning ma arvan, et see on alles algus.
Tegelikult on meie elu on tõepoolest muutunud. Perekonna kui institutsiooni mudel hakkab muutuma ja omal moel minu arusaama järgi devalveeruma. Globaliseerumine on meie maailma kardinaalselt muutnud. Need noored, kellest saavad tulevased lapsevanemad, nende maailmapilt ja väärtushinnangud erinevad oma vanemate ja vanavanemate omast juba päris palju. Kõik on muutumas. Tsiviliseeritud maailma mõnedes arenenud riikides ei tohi enam öelda "rase naine". Soovitatakse öelda "rase inimene".
Sünnitab ikka ema
Selline agressiivne mehe ja naise rollide võrdsustamine on võib-olla aja märk. Arvan, et on kaotatud piirid, kui kaugele võrdõiguslikkusega võib minna ja kus on punane joon. Loodus on tegelikult loonud nii naise kui ka mehe ja kõigile on teada, et naisel on kaks XX kromosoomi ja mehel XY. Siiamaani sünnitab last naine ja toidab oma last rinnast ikka ema, mitte isa. Võiks ju suhtuda huumoriga sellesse probleemi, kuid kurb on see, et sellise käsitluse juures hakkab kannatama laps.
Ühel ärinaiste suurel foorumil jäi kõlama mõte, et ärinaistel on suured võimalused ja kõige tähtsam on oma äri ajamine. Kõik muu on teisejärguline ja ei ole üldse tähtis, kas last peab näiteks toitma rinnast või võib delegeerida oma vastsündinud lapse toitmise kunstlike segude tootvate firmade toodangule.
Mõned päevad tagasi ilmus Feministeeriumi portaalis artikkel „Imetada või mitte imetada?". Kokkuvõttes selles materjalis oli kirjutatud järgmiselt: „Imetamine on suurepärane. Piimaseguga toitmine on suurepärane. Ükski vanem ei tohiks tunda end alaväärsena, sest on teinud oma pere jaoks sobivaima otsuse. Rinnaga toitmise strateegiad ning teavitustöö peavad muutuma vähem agressiivseteks, loobuma parternalistlikest narratiividest ja liialdatud väidetest rinnapiima kasutegurite kohta. Imetamisnõustamisest on rohkem kasu, kui lõpeb häbistamine ja demagoogia ning algab mõistmine. Lapse vajadused ei piirdu vaid rinnapiimaga ning süütundel ei tohiks olla vanemluse juures kohta".
Kohustus imetada ja sünnitada
Põhimõtteliselt on selline lähenemine ühepoolne, kuna ta kaitseb ainult naise õigusi. Unustatakse aga ära, et sünnitades lapse, lasuvad sünnitanud naise õlgadele automaatselt ka kohustused.
Kaasajal meditsiinis pööratakse suurt tähelepanu inimese mikrobioomile. Enamik mikroobe, mis hõlmavad lapse esimesena, tulevad loomuliku sünnituse käigus - mis on väga mikroobiderikas protsess. Keisrilõige on aga üsna steriilne, mille tõttu vagiina mikroobid sünnitusteedest lapseni ei ulatu.
On leitud, et laps, kes omandab loomuliku sünni kaudu ema vagiina mikroobid, on vähem vastuvõtlik allergiatele, astmale ja autoimmuunhaigustele kui keisrilõikega sündinud lapsed, kes puutuvad esmalt kokku ema nahal oleva mikroobide kogukonnaga ja kelle immuunsüsteem ei pruugi seetõttu korralikult välja areneda.
Siinkohal on sünnis mainida, kuidas käitub tsiviliseeritud maailm sünnitusmajades. USAs mitmes osariigis küündib keisrilõike protsent 80-ni. Kas keegi mõtleb seal lapsele ja tema tervisele? Mõeldakse tsiviliseeritud maailmas naise mugavusele ja komfordile. Olen suhelnud arstidega USAst ja küsinud, miks nad teevad nii palju keisrilõiget? Vastus on see, et see on meie teenistus.
Lõikame kõik lõhki
Üks anestesioloog, kes töötab USAs ütles mulle avameelselt, et enne kui nende arstide brigaad lahkub peale nädalast olekust haiglas ja suundub lepinguliselt teise haiglasse, "lõikavad nad kõik kõhud lahti", et oma teenistus kätte saada. Kas see ei ole küüniline ja ebaeetiline väikese patsiendi suhtes. Oleks ju eetiline selgitada tulevase emale enne sünnitust, et keisrilõikega sündinud lastel on rohkem diabeeti ja ta soodustab mitmete teiste tõsiste haiguste teket vanemas eas.
Kahju, et paljud riigid on aktiivselt üle võtmas ameeriklaste hullust- teha keisrilõikeid. Õnneks Eesti sünnitusabi ei ole läinud sellise suunitlusega kaasa ja teeb keisrilõiget ainult meditsiinilistel näidustustel.
Arvan, et tsiviliseeritud maailma võrdõiguslased, feministid jt. radikaalsed liikumised lähtuvad ühesuunaliselt ainult naise õigustest, unustades ära, et elus on igal sool ka oma kohustused.
Olen näinud ja kuulnud kahjuks, et mõningates asjades oleme püüdnud olla väga agarad järgijad. Meie mõnede arvamusliidrite ja poliitikute pead on pööratud ainult Euroopa ja Ameerika suunas. Mina soovitaks sellistele inimestele teha nõnda nimetatud ortopeediline operatsioon, et panna pea paika ja hakata mõtlema oma talupoja mõistusega, mis on hea ja mis on halb, et tädi Maali ka aru saaks, mis tegelikult maailmas toimub.
