Kaido Kama: tahame oma riiki tagasi
2019. aasta valimistel osalevad poliitilised jõud väljendagu selgelt oma seisukohta metsaraie, Rail Balticu, tselluloositehase ja fosforiidi kohta.
Alustan seda juttu tsitaatidega. Kõik need mõtted on eri inimesed kirja pannud 2017. aastal. Keegi ei saa öelda, et tegemist oleks rumalate, valelike või meie riigi vastu pahatahtlike inimestega. (Pange hästi tähele, see pole see suhtumine ega see seltskond, kes on aastakümneid korranud mantrat: „Kas me sellist Eestit tahtsimegi!”)
Valdur Mikita: „... see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks”, „Me kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema sellesama riigi vastu. Kuidas oleme jõudnud sellise kafkaliku olukorrani?”Toomas Kiho: „Kultuuriinimesi (...) ajendas tegutsema ja meeleheitlikke palveid riigikogule saatma muidugi ekslik usk, et nendel on kohustus Eesti saatuse küsimustes kaasa rääkida.” Hasso Krull: „Olen siseemigrant”, „Siseemigrant on (...) keegi, kes pole kuhugi põgenenud, aga tunneb end ikkagi pagulasena, sest poliitiline olukord on muutunud vastuvõetamatuks”, „Ta ei ole ühtegi sidet katkestanud, aga näeb, et need sidemed on ühepoolsed, sest kodumaa on sattunud vaenulike jõudude meelevalda.”Mart Kivastik: „... justkui ta polekski meie riik, vaid jälle nende oma.”
Selliste tsitaatide loetelu võiks jätkata. Ma pole viimase 25 aasta jooksul millegi sellisega kokku puutunud ega sellises kontsentratsioonis midagi sellist lugenud. Mis siis ometigi juhtunud on?
Juhtunud on see, et kunagi varem pole korraga olnud päevakorras sedavõrd palju meie elukeskkonda ulatuslikult ja pöördumatult muutvaid ettevõtmisi. Ja inimesi, kes nende pöördumatute muutuste pärast südant valutavad, naeruvääristatakse ja mõnitatakse avalikult, kasutades selleks riikliku propaganda vahendeid. (Veel kord tsitaat Valdur Mikitalt: „Seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda. Eesti propaganda ei ole sugugi vähem eemaletõukav kui vene või ameerika oma.”) Kogu viimase 25 aasta jooksul pole avalikust arvamusest nii tuimalt ja lausaliselt üle sõidetud.
