JUHTKIRI | Tere tulemast, paindlik pension
Peale maksusüsteemi tõotab meil tulevikus keerulisemaks minna ka pensionisüsteem, kui teostatakse sotsiaalministeeriumi esitatud ettepanekud. Sama suurest kaosest, nagu on maksudega kaasnenud, ilmselt siiski pääseme, sest erinevalt maksudest on neid muutusi ette valmistatud juba pikalt.
Esimese suurema muudatuse – 2027. aastast seotakse pensioniiga keskmise oodatava elueaga – paratamatusest on aastate jooksul nii palju räägitud, et see inimesi enam eriti ei pahandagi. Kui täpne olla, siis räägiti seni rohkem pensioniea tõstmisest, eelmise valitsuse sotsiaalkaitseministri Margus Tsahkna üks ettepanek oli kergitada see 70. aastani. Hoopis keskmise elueaga sidumine tähendab, et põhimõtteliselt saab 2027. aastaks nii meestel kui ka naistel 65 aastani tõusnud pensioniiga edaspidi ka langeda. Keskmise eluea praeguse trendi jätkudes see muidugi tõuseks. Tõusu pehmendab 2021. aastast pakkuda plaanitav lahendus, nn paindlik vanaduspension, mis võimaldab inimesel kuni viis aastat varem pensionile jääda, ainult poole pensionist välja võtta või pensionilolek üldse peatada, et kasutamata pensioniosa kasvaks. Need kõik on tervitatavad muutused.
Vaieldavam on teine suur muutus – plaan teha esimene pensionisammas praegusest palju võrdsustavamaks, harutades esimese samba pensioni suuruse teenitud palgast järk-järgult (2037. aastaks) lahti ja pannes sõltuma üksnes staažist. Kui idee aasta alguses välja käidi, oli sellel nii veendunud pooldajaid kui ka kirglikke vastaseid. Nüüd on vastaste lepitamiseks tehtud üks väike lisandus: 1970.–1982. aastal sündinutele avatakse uuesti teise sambaga liitumise võimalus. Teise (ja kolmandasse) sambasse makstavad summad olenevad ju inimese palgast, sealtkaudu jääb palga suurus pensioni suurust endiselt mõjutama.
Idee on tore, aga seda torpedeerib teise ja kolmanda samba kehv maine. Pensionifondide teenustasude olukord on tänu Tuleva tegevusele paremaks muutunud, aga väljamaksete korraldus on endiselt kallis ja kohmakas. Lisaks ei ole Eesti valitsuse muu poliitika alati sambaid toetanud. Näiteks Reformierakonna valitsus vähendas sissemakseid majanduskriisi ajal, kui kogujale olnuks kasulik makseid hoopis suurendada. Keskerakonna ja SDE kollektiviseeriv ja riigikeskne suhtumine tekitab ka kartusi, et ühel „heal” päeval võivad nad sirutada käe sambaraha järele.
Et pensionisüsteemi remont asja ette läheks, ei piisa sellest, kui hoolikalt mõeldakse läbi ainult pensione otseselt puudutavad seadused. Näiteks kui valitsuse muud sammud teevad köitvamaks (osalise) ümbrikupalga, vähendab see remondist sündida võivat kasu.
