KADRI VEERMÄE AUTORIKÜLG | Vaenulik subjekt nõuab aru: miks te meist nii halvasti kirjutate?
„Jänki, mine koju!” karjus mulle kord inglise keeles üks Krimmi naine, kellelt üritasin vene keelt purssides teada saada, miks on pangaautomaadi juures nii pikk saba. Teised inimesed keerasid järjest selja. Oli 2014. aasta märts, paari päeva pärast pidi poolsaarel toimuma nn referendum ja pinged olid haripunktis.
Minust kui ajakirjanikust oli äkki saanud vaenlane, ülekohtune lääne esindaja, kes kohalikke olusid tundmata treib USA-le meelepäraseid lugusid asjadest, millest tal aimugi pole. Skepsist ei tekitanud toona ainult amet, vaid ka päritoluriik, sest Eesti oli mitme kohaliku hinnangul „see maa, mis meid maha jättis”. „Kas on nüüd siis hea NATO käske täita?” kõlas järgmine küsimus, millele oli väga keeruline midagi mõistlikku vastata. Ei mingit endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahelist solidaarsust.
Veidi varem sattusin täpselt Eesti iseseisvuspäeval Donetskisse, kus paarkümmend inimest olid astunud linna keskel Lenini kuju ümber ringkaitsesse, sest kuuldavasti kavatseti seda maha võtma hakata. Monumendikaitsjad hakkasid intervjuude käigus ka mind küsimustega pommitama. Järgnesid kiirjäreldused: „Kust? Ah Eestist! Olete Euroopa Liidus, jah? Oletegi! Miks teile Nõukogude Liidus ei meeldinud, et oli vaja ära minna?” Kuna mina isiklikult polnud „äramineku” ajaks kooligi jõudnud, otsustasin, et ma ei soovi kõigi eestlaste nimel vastata.
