Miks me laseme pedofiilidel muretult tegutseda? Kui kaua me lepime sellega, et seadused ei kaitse meie lapsi pervertide eest?

Toon siinkohal mõned väga traagilised näited Eesti ajaloost. 18. märts 2012 läks Eesti lähiajalukku päevana, mil Narvas kadus üheksa-aastane Varvara. Mõni päev hiljem leiti elajalikult tapetud tüdrukuke paigast, mis oli juba eelnevalt põhjalikult läbi otsitud. Perverdist mõrtsukal oli jätkunud jultumust vedada lapse surnukeha mööda Narvat ajal, mil linnas tegutsesid Eesti korrakaitse kõige teravamad pliiatsid.

Pervert ei olnud Varvarale armu andnud: ta oli last vägistanud ja seejärel tapnud. Politsei ei tabanud kurjategijat mitte kunagi. Väidetavasti suri ta meelega võetud narkootikumide üledoosi.

Varem selle eest hukati

49 aastat tagasi, 10. aprillil 1968 juhtus midagi samasugust. Kuigi toona valitses Eestis õnnis Brežnevi aeg, kus ametlikult kuritegevust ei olnud ja elu oli alati muretu, ei vaikitud ka tollal kaheksa-aastase Dagmari kadumist maha.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid