Armastusevaene ühiskond ja selle ohvrid
Andrei Zvjagintsev on praegu ilmselt üks tuntumaid Venemaa režissööre. Peaaegu kõik ta filmid (nt „Leviaatan” ja „Elena”) on pälvinud kiitust ja auhindu. Oma viiendas mängufilmis „Armastuseta” (mis on samuti juba auhindu noppinud, mh žüriiauhinna tänavuselt Cannesi filmifestivalilt) toob Zvjagintsev vaatajateni ühe purunenud suhte ja selle tagajärjed. Ženjal ja Borissil on käsil valulik lahutus, mille käigus lendab pori ja süüdistusi ning tuleb esile sügav pettumus ja kibestumus, aga ka enesepete, et järgmine suhe toob loodetud õnne ja täidab mingi tühimiku.
Selle sapise olukorra keskel on abielupaari 12-aastane poeg Aljoša, kellele vanematel ei jagu tähelepanu ega armastust. Ženja ja Boriss elavad juba pooleldi uut elu: Borissi uus noor naine on lapseootel ja Ženja naudib peeneid õhtusööke uue rikkama kallimaga. Mida teha pojaga, kes sinna pilti justkui ei mahu? Ühel õhtul kuuleb Aljoša pealt vanemate äärmiselt ebameeldivat vaidlust, kuid vanemad tema valusat nuttu ei kuule. Enne kui koolist helistatakse, ei märka vanemad oma enesekesksuses sedagi, et Aljoša on juba paar päeva kadunud.
Algavad poja otsingud. Nii nagu Zvjagintsevi varasemas loomingus, näidatakse vilksamisi ka Venemaa politsei suutmatust ja bürokraatlikkust. Kõnealuses filmis soovitab politseinik juba eos võtta ühendust hoopis vabatahtliku otsingurühmaga.
Mõnest ameerikalikust versioonist võiks oodata, et lahkukasvanud vanemad lepivad katsumuse käigus ära või jõuavad mingisuguse teineteisemõistmise ja aktsepteerimisenigi, ent selles filmis seda ei juhtu. Lapse kadumine ja otsingud toovad erimeelsusi ja sallimatust pigem veelgi teravamal kujul esile.
Pealkiri „Armastuseta” ei viita ainult peategelaste luhtaläinud suhtele ega tõsiasjale, et nad oma poega ei armasta. Selle tähendus on filmis laiem. Armastusetus räägib millestki laiemast ja sügavamast ning ulatub ühe perekonnast kaugemale. Kujutatud keskkonda ja suhteid vaadates näib armastusetus olevat kui haigus, mis levib või kandub põlvkonniti edasi. Ženja räägib, kuidas tema ema temast ei hoolinud, ega mõtle, et ise käitub ta oma pojaga samamoodi. Ka uued suhted, millest loodetakse uut algust ja tõotatud õnne, näivad kõlavate sõnade kõrval – „Ma pole kellegagi nii õnnelik olnud!” – tühjad ja armastuseta. Suhted peegeldavad ka püüdlust parema staatuse, raha ja positsiooni poole. Ühtlasi heidetakse kriitikanoot nartsissismi tootva sotsiaalmeedia pihta, mis halvab inimeste tähelepanu ja viib selle reaalsetest suhetest ja olukordadest eemale.
Kokkuvõttes jälgib film valusalt empaatia puudumist, enesekesksust, hedonismi ja naudingule orienteeritud suhteid, aga ka seda, kuidas inimesed järgivad sissetallatud radu sellest õnne tundmata. Ženja tunnistus, et ta pole kunagi Borissi armastanud ega temaga last soovinud, ent ei tahtnud enam emaga koos elada, näitab, et sellistel alustel loodud suhted ongi määratud karile jooksma. Ka lapse saamine näib samasse kategooriasse mahtuvat. See on ühiskonna normi osa, lapsi ju saadakse. Võib-olla korraks see „asi” näibki vajalik ja huvitav, aga siis huvi kaob ja laps muutub tüütuks „esemeks”, millest tahaks vabaneda.
Loole paneb masendava pitseri keskkond: ilmetu lasnamäelik magalarajoon. Tasapisi kulgev kaameraliikumine ja pingestatud muusika tekitavad filmi esimestest kaadritest alates kohati lausa õudusfilmilikult kurjakuulutava atmosfääri. Aga „Armastuseta” on kaasahaarav. Seda vaadates ei hakka kindlasti igav, ehkki sündmustele on antud aega areneda.
Loosse on huvitavalt põimitud uudis maiade ennustatud maailmalõpust, mis filmi kontekstis omandab teise tähenduse. Ehk ongi see tõrjumine, hoolimatus ja armastusevaene ühiskond maailma, inimlikkuse lõpp? Koomilise vahepala pakub Borissi hirm töölt lahtilaskmise pärast. Ta töötab padukristlasest bossi heaks, kes palkab ainult kristlastest perekonnainimesi, ja teadaolevalt pole firmas keegi lahutanud. Kuid ka siin ei ole asi sisus, vaid selles, mis mulje sa jätad. Kui võtad kähku uue naise ja keegi ei saa teada, siis probleemi ei ole, ütleb Borissile töökaaslane. See moment meenutab Yorgos Lanthimose musta huumoriga rikastatud düstoopilist „Homaari”, mille totalitaarses ühiskonnas on kaaslane kohustuslik, muidu muudetakse sind loomaks. Samuti on sümboolne, et filmiplakatil olevat poissi näeb filmis väga vähe – soovimatu laps haihtubki õhku. Tema filmis olek tuleb esile just puudumise kaudu.
Film on moraalsete implikatsioonidega, näidates, et lapse saamine ei tähenda ainult lapse ilmaletoomist, toidu lauale panemist ja riiete ostmist, vaid ka moraalset kohustust hoolida ja armastada, toetada ja huvi tunda. Ent moraal on edasi antud piisavalt delikaatselt, et ei jääks targutav mulje.
„Armastuseta” ei ole nii laiahaardeline film kui „Leviaatan”, mis viitas otsesemalt Venemaa poliitikale ja korruptsioonile ning manas vaataja ette kafkalikus situatsioonis inimese. Ent see on siiski meisterlikult tehtud mõjus ja valus film tänapäeva ühiskonna ilmingutest nii Venemaal kui ka mujal ning väärib kindlasti kinokülastust.
