Küll aga võib nõustuda, et vastutus ohvri ees võiks olla meie karistussüsteemis enam ning karistuste mõjusus suurem. Riigina peame tagama, et kaaskodanikele ohtlikud inimesed ei saaks teistele liiga teha. Kui vaja, tuleb neid eraldada, kui vaja, siis ravida, kui vaja, siis meditsiiniliselt sekkuda, aga inimese elu kallale ei ole meil õigust minna.

Lapsed tõesti peamised ohvrid

Tõesti, registreeritud kuritegevuse statistika kohaselt on 90% seksuaalselt kuritarvitatud inimestest alaealised. Ohvrite keskmine vanus on vaid 10 aastat. Kusjuures 75 protsendil registreeritud juhtudest on väärkohtlejaks lapsele tuttav või lausa lähedane inimene. Samas teame uuringutest kui kidakeelsed on inimesed seksuaalkuritegudest rääkima, veel vähem on nad valmis abi küsima.

Seksuaalkuritegusid registreeritakse väga harva, enamus ohvritest jääb hoopis abita ja vägivallatsejad vastutuseta. Reaalsuses on seksuaalvägivalla ohvreid kindlasti enam täisealiste seas, kuid kuna avastamine toimub valdavalt avalduste alusel ja teatamine/tunnistamine on tabu, siis valdav enamik täisealisi kahjuks oma üleelamistest ei teata.

Seega, me peaksime tegelema eelkõige kahe asjaga - julgustama inimesi oma üleelamistest teada andma ning suurendama politsei ressursse seksuaalkuritegude avastamiseks. Kõige kriitilisem on avastada nooremate laste peresiseseid kuritegusid - need on kõige varjatumad ja raskete pikaajaliste tagajärgedega. Oma laste kaitsmiseks saame neile rääkida võimalikest ohtudest (soovitan vaadata lisainfot Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt) ning julgustada neid rääkima kui hinges on mure. Ei ole teemat, millest ei tohi rääkida. Ei ole häbi, millest teiste abiga üle ei saaks.