JUHTKIRI | Nõudlikkus ei tohi koolirõõmu ees taanduda

Kalligraafia on oskus, mida mõni suurepärasel tasemel kunagi ei omandagi. Nagu Eesti Päevaleht eile kirjutas, võib koolilapsi ja vanemaid tabada paras stress, kui muidu hea õpilane kirjatehnika eest järjepanu kahtesid saab.

Näiteks kehalises kasvatuses minnaksegi seniselt jäigalt normijärgimiselt üle õpilase soorituse hindamisele. Loodetakse, et kui pakkuda tasu iseenese, mitte aga normatiivi ületamise eest, suureneb nii õpilase motivatsioon kui ka liikumisrõõm.

Tõsi küll, seda, et igaüks ainet täiuslikult ei omanda, võib öelda ka matemaatika, keemia või eesti keele kohta.

Kui palju saab õpilaste stressi kartuses üldse muuta kooli „pehmemaks”, nii et haridustase ei kannataks? Praegu sugeda saanud jüts hindab tagantjärele pigem ikka õppeasutust, mis temas parima välja tõi ja ta päriselu konkurentsiks ette valmistas. Kui õige on selles kontekstis leevendada nõudeid näiteks eesti keele eksamil, kus tulevast aastast pole enam vaja teksti mõistmise kontrolli osas isegi grammatiliselt korrektselt vastata?

Kool on ennekõike õpilase ettevalmistus päriseluks, kus valitseb terav konkurents. Kui koolipõlves pingutama ja ennast ületama ei õpi, jääb hätta ka pärast. Ent nõudlikkus ei tohi muutuda kiuslikkuseks ega tappa rõõmu kooliskäimisest.

Siin põrkuvad erinevad arusaamad. PISA testides saavutab Eesti endiselt kõrgeid kohti ja pälvib kadedaid pilke. Samal ajal kurdavad paljud lapsevanemad, et kui nende võsukesed panna kokku läänes hariduse saanud eakaaslastega, jääb puudu arutlemisjulgusest. Selle asemel kipuvad domineerima kuuletumine ja tuupimine.

Vaadates ka meie õpetajate kõrget keskmist vanust võib öelda, et koolisüsteemis pole nõukaajast veel lõplikult välja tuldud. Pikk kohanemisperiood võiks aga anda ideaalse võimaluse mõlemast ajastust maksimum võtta.

Mida rõõmsama meelega laps hommikul kooli läheb, seda väiksem ka võimalus, et ta näiteks murdeea kriitilistes faasides haridusele üldse käega lööb. Ent täiskasvanuelu ei koosne ainult rõõmudest. Kui koolis ebameeldivate ülesannete kallal pingutama ei õpetata, ei oskagi ta end ka hiljem kätte võtta. Raskustega kokku puutuvat inimest ei aita ainult mälestused koolipõlve helgusest.

Käimas olevas debatis hariduse tuleviku üle tuleks ennekõike rõhuda paindlikkusele ja tervele mõistusele. Nõudliku ja kiusliku õpetaja vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Ja viimaks: kõige suuremat koolirõõmu võiks valmistada ikkagi teadmine, et oled end ületanud. Kui su käekiri päris kalligraafiavõistlustele ehk ei kõlbagi, oskavad teised su kirjapandut vähemalt lugeda.