Peapiiskop Viilma ettepanek väärib elluviimist

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma on teinud ettepaneku anda abielule põhiseaduslik kaitse ja sätestada, et see on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. See ettepanek väärib mitte ainult arutelu, vaid ka elluviimist.

Peapiiskopi pakutu pole tegelikult midagi uut. Juba 1998. aastal leidsid põhiseadust analüüsinud eksperdid, et abielu mainimata jätmine põhiseaduses on probleem. (Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon alustas tööd 1996. a. kevadel ning esitas 1998. a. kevadel Vabariigi Valitsusele oma tegevuse lõpparuande.) Eksperdid märkisid, et põhiseaduses kasutatakse mõisteid „perekond" ja „abikaasad", kuid abielu selgesõnaline põhiseaduslik kaitse on välja jäänud.

Olukorras, kus 1938. aasta põhiseadus sätestas üheselt abielu konstitutsioonilise garantii, kuid 1992. aasta (praegusest) põhiseadusest jäi see välja, lugesid eksperdid seda eksituseks. Selle korrigeerimiseks tegid nad ettepaneku lisada põhiseadusesse abielu kui Eesti rahva püsimise seisukohalt üliolulise väärtuse kaitset puudutav lause, mille sõnastus sarnaneks võimalikult Euroopa inimõiguste konventsioonile.

Seal on sõnastus selline: „Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond kooskõlas selle õiguse kasutamist reguleerivate riigisiseste seadustega." Sarnane on ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastav sõnastus: „Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond."

Meie põhiseaduse eksperdid tegid 1998. aastal ettepaneku sõnastada vastav lõige järgnevalt: „Abieluealisel mehel ja naisel on vastavalt seadusele õigus abielluda ja luua perekond. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all."

Seoses abielu mõistega märkis ekspertkomisjon, et abielu all tuleks mõista mehe ja naise vahelist pikemaajalist õiguslikult tunnustatud sidet.

1998. aastal oli poliitilist survet vähem

Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuannet on huvitav lugeda. Sellest nähtub, et Eestis oli 1998. aastal poliitilisest survest vaba juriidilist analüüsi ja arvamusvabadust oluliselt rohkem kui tänapäeva poliitkorrektsuse tingimustes. Minnes ajas veelgi tagasi ja lugedes 1992. aasta põhiseaduse koostajate ehk Põhiseadusliku Assamblee protokollide sisu, võib üheselt järeldada, et põhiseaduses kasutatud mõisted „perekond" ja „abikaasad" hõlmavad selles kontekstis vaid mehe ja naise vahelist perekondlikku kooselu ning neid ei saa laiendada samast soost isikutele. Seega oleks abielu puudutava põhiseaduse muudatuse näol tegemist täpsustusega, mitte põhimõttelise muudatusega.

Põhjus, miks 1998. aastal tehtud põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni ettepanekuid senini ellu ei ole viidud, seisneb eelkõige selles, et praegune põhiseadus on toiminud üldjoontes hästi. Meil ei ole olnud ühtegi tõsist põhiseaduslikku kriisi.

Rahval on õigus otsustada, muidu pole demokraatiat

Argumendid, mida viimastel aastatel abielu puudutava põhiseaduse täpsustuse vastu on kasutatud, taanduvad üldkokkuvõttes lausele: „Aga mida teised siis meist mõtlevad?!" Leian, et Eesti Vabariigi juriidilist vundamenti ja alusväärtuseid ei tohiks kujundada välismaiste poliitikute ja arvajate suhtumistest lähtudes. Määravaks peavad osutuma meie rahva põhimõtted ja väärtused. Ainult nii säilib kirjapandud õiguse õiguspärasus ehk vastavus rahva tahtele.

Abielu puudutav põhiseaduse täpsustus tuleks panna rahvahääletusele. Kindlasti leiduks referendumile mitmeid vastaseid nii sise- kui välismaal. Minu jaoks on selle küsimuse rahvahääletusele panemine või mittepanemine näitaja, kas Eestis on võim jätkuvalt rahva käes või on see libisenud niiditõmbajate ja parteide tagatubadesse. Küsimus on ka selles, kas Eesti ühiskond otsustab jääda võimalikult iseseisvaks või uppuda poliitkorrektsuse lainesse. Kui rahval pole enam võimalust otsustada abielu tähenduse üle, pole ka demokraatiast palju järele jäänud.