Erkki Bahovski: Soome luure- ja meediaskandaalist võidab enim idanaaber
Võrreldes Eestiga on Soome muidugi suur maa, kuid maailma kontekstis kuuluvad mõlemad riigid ikkagi samasse kategooriasse ehk väikeriikide omasse. Seega on Soomele olulised samad asjad, mis Eestilegi – usaldusväärsus, tuntus ja hea maine.
Ajalehe Helsingin Sanomat tekitatud luureskandaal, milles ajaleht demonstreeris enda juurdepääsu ülisalajastele dokumentidele on pannud riigi keerulisse seisu. Seda nii sõnavabaduse kui ka usaldusväärsuse poole pealt.
Selle aasta Reporterid ilma Piirideta pressivabaduse indeksis oli Soome nn Sipilägate'i tõttu langenud kolmandaks, olles eelnevalt viis aastat olnud selle indeksi tipus. See oli muutunud päris harjumuspäraseks - nimetada Soomet suurima pressivabadusega maaks maailmas. Ent nüüd, luureskandaaliga on selle pressivabaduse kohale tõusnud pilved, sest ajakirjaniku kodu läbiotsimine politsei poolt on midagi, mis pressivabaduse kaitsjatele väga ei meeldi. Kannatab riigi maine.
Teisest küljest on Soomes viidatud juba sellele, et säärase salajasusastmega materjalide avalikuks tulek ei mõju hästi riigi usaldusväärsusele liitlaste silmis. Soome ei ole küll NATO liige, kuid teeb alliansiga sõjalist koostööd - niisamuti kui ka Rootsiga. Herman Simmi skandaali üle elanud Eesti peaks usaldusväärsuse küsimust liigagi hästi teadma. Loomulikult ei tea ma, kas Soomega jätkub business as usual, kuid võib oletada, et luureskandaal ei möödu liitlaste juures märkamatult. Riigi maine kannatab taas.
Kuidas küll materjalid leheni jõuavad?
Salajaste materjalide sattumine ajalehe kätte tekitab probleemi, millele on viidanud teiste seas näiteks Edward Lucas seoses Edward Snowdeniga - ehk siis küsimusele, kuidas suudab ajaleht või mingi muu meediakanal tagada turvalisuse dokumentidele, mida tohiksid näha ehk mõnikümmend riigi ametnikku. Ehk siis veidi liialdades: ülisalajasi materjale ei saa jätta lauasahtlisse vedelema. Sama küsimuse küsis Soome Eduskunna liige, endine välisminister Ilkka Kanerva YLE A-Studios Helsingin Sanomate vastutavalt peatoimetajalt Kaius Niemilt. Viimane vastas, et dokumentide turvalisus on tagatud.
Loomulikult ei taha ma öelda, et ajakirjandus ei tohiks kasutada ülisalajasi materjale. Mõnikord võivad olla kaalul riigi huvid ja avalikustamine tuleb asjale kasuks. Kuid mitte alati ja praeguseks on õhus küsimus, kes selle materjali Helsingin Sanomatele lekitas ja mis eesmärgil. Selles kurikuulsas artiklis endas aimub ka Helsingin Sanomate pikaajaline vägikaikavedu Soome peastaabiga ja võibolla soovis ajaleht selle looga lihtsalt oma võitu tähistada, andmata endale aru artikli laiematest tagajärgedest.
Cui bono? Eks ikka idanaaber, keda - tundub - ei saa küll praeguse info põhjal süüdistada otseses sekkumises, kuid kes kasutab taas ära segadust ühes Euroopa Liidu liikmesriigis. Helsingin Sanomat aga on kaasa aidanud ilmselt hübriidsõjale. Lootkem, et selle viimase väite osas ma eksin.
Artikkel ilmus Rahvusvahelise Kaitseuuringute keskuse blogis. Avaldatud autori loal.
