Mihhail Kõlvarti vastulöök: minu heategevuskampaania propagandaks nimetamine solvab lisaks abivajajatele ka venelasi
Ent selle vastu sõdisid ka ameeriklased, prantslased, inglased ja teiste Euroopa riikide esindajad. Paljud neist kuuluvad täna koos Eestiga NATOsse.
Või ei sobi selleks väljundiks ajaleht Stolitsa? Või on põhiprobleem ikkagi Mihhail Kõlvarti isikus?
Hämmastav, kui palju negatiivset ja isegi varjamata viha võib tekitada üks heategevuskampaania ning seda veel jõulueelsel ajal. Inimesed, keda meedia „punaveteranideks“ nimetab, on inimesed, kel vanust keskmiselt 94. Paljud neist ei ole ammu suutelised kodust väljuma või isegi voodist tõusma, seega vajavad voodikohta hooldushaiglas või kodus hooldaja abi. Nende vanurite pension on keskmiselt 300-400 eurot.
Tallinnas on neid veterane umbes 300 ja paraku igal nädal lahkub meie seast keegi. Tihtilugu elavad nad armetutes tingimustes, sest hooldajateenus maksab umbes 11 eurot tund, hooldusasutuste esimese kuu tasu on aga üldjuhul 10 eurot ööpäevas ja alates teisest kuust 30 eurot ööpäevas. Ühiskondliku initsiatiivi „Mina mäletan, mina aitan“ eesmärgiks on tagada neile inimestele võimalus vähegi inimväärselt oma elu lõpetada.
Võib olla ei tea ajakirjanikud, et sellised kulud ei ole programmi raames abi saavate inimeste jaoks jõukohased. Või kaob infosõjas igasugune empaatiavõime ja lugupidamine eakate vastu? Alles on jäänud pelgalt mõisted „oma“ ja „võõras“.
On positiivne, et igal aastal osalevad Eesti elanikud üha helgemalt ja aktiivsemalt heategevuses ning kasvab erinevate heategevuskampaaniate arv. Loomulikult käib sellega kaasas meediakajastus, sest teisiti ei oleks ju võimalik avalikkust kaasata. Tuntud inimeste osalemine suurendab omakorda kampaania vastu tähelepanu ja usaldust, tänu millele kasvavad ka annetused, mis tähendab omakorda, et toetus jõuab võimalikult paljudeni abivajajateni.
Eelpool kirjeldatu on iseloomulik ja omane ka kampaaniale „Mina mäletan, mina aitan“. Tegemist on sotsiaalselt olulise algatusega ja projektiga, mis kindlasti jätkub. Loodan, et ka ajaleht Stolitsa jätkab kampaania kajastamist, sest kahjuks teistele meediaväljaannetele ei tihka enam loota.
Kõne all oleva heategevuskampaania propagandaks nimetamine ei solva mitte ainult abivajajaid, vaid ka namikku kohalikest venelastest. Kuid end „sotsioloogia ja psühholoogia asjatundjateks“ (loe: vene hinge asjatundjateks) pidavad inimesed üritavad avalikkuses tõestada, et ühe heategevusaktsiooniga on võimalik tuhandeid inimesi valimiskastide juurde tuua. Vaevalt keegi neist lubaks sama väita eesti valijate kohta. Kahjuks tuleb möönda, et inimese küünilisusel ei ole piire.
