Jeruusalemma küsimus: kui paljudelt riikidelt meie oleme nõusolekut küsinud, et pidada pealinnaks Tallinna?
Olen kurbusega jälginud mööduva aasta Eesti poliitikat Iisraeli suhtes. Seda eriti ÜRO ja UNESCO resolutsioonide valguses, kuid ka Euroopa Liidu Ülemkogul ja välisministrite kohtumistel.
ÜRO 21. detsembri peaassambleel oli resolutsiooni poolt hääle andmine nii moraalselt vale kui ka vastuolus Eesti huvidele.
Nii selle kui ka sellele eelnenud resolutsioonide põhiliseks probleemiks on nende rajanemine puudulikul informeeritusel. Tundub, et inimesed, kes viitavad ÜRO resolutsioonile 181 1947. aastast, ei ole ise seda vaevunud läbi lugema. Nimetatud resolutsioon ei pakkunud Jeruusalemma Jordaaniale ega ka ühelegi teisele araabia rahvusest kogukonnale. Jordaania okupeeris seda ebaseaduslikult 19 aastat (1948-1967). Tegelikult jättis see resolutsioon Jeruusalemma staatuse avatuks, vihjates, et see võiks ajutiselt (10 aastat) olla ÜRO hallatav. Kuna Iisrael saavutas selle 1967. aastal enesekaitse sõjas, oli igati seaduslik see ka endale jätta. Ka ÜRO soovituslik aeg seda ise hallata oli selleks ajaks ammu möödas.
Ajalooline õigus
