JUHTKIRI | Oravapartei tabati näppamiskatselt

Kas teie lugejana tunnetate vahet sõnadel riigireform ja Reformierakond? Peale selle, et kumbki väljend kõneleb justkui reformist, on tavamõistuse jaoks tegu siiski kahe täiesti erineva nähtusega. Ent endise mitmekordse ministri Rein Langi nõunikuks palganud riigikogu aseesimees Hanno Pevkur näib nende kahe termini eristamisega kimpus olevat.

Kolmapäeval ütles Pevkur pressiteate vahendusel, et Langi rikkalik kogemus parlamendis, valitsuses ja erakonnas aitab Reformierakonnal „eelkõige ideoloogilises plaanis atra seada, et olla parimas vormis löögirusikas 2019. aasta riigikogu valimistel”.

Tõusis õigustatud kisa. Sest ehkki Pevkuril paistab Langi pagasiga nõunikku tõesti vaja minevat – kasvõi selleks, et nii ilmselgeid huvide konflikte mitte lapsesuuna välja öelda –, peaks riigikogu kantselei palgal olev nõustaja toetama teda üksnes tööküsimustes. Kui Pevkur soovib saada poliitilist nõu, kuidas oma rusikat treenida, pole mingit takistust leida talle 2700-eurone palk erakonna enda rahast.

Lubamatu on võtta Rein Lang Riigikogu kantselei raha eest tööle varjatud poliitilise nõuniku ametikohale. Hämmastav, et nad isegi ei paistnud aduvat sammu ebaeetilisust. See annab tunnistust, kui vähe on end riigiga samastama harjunud erakond muutunud.

Ei läinud päevagi, kui ebakõla ka oravapartei seni veel jätkavale juhile kohale jõudis ja kinnitas, et tegelikult hakkab Lang tegelema hoopiski riigireformi küsimustega. Palju energiat see vist ei nõua, sest peale täiskohaga nõunikutöö saab Lang koordineerida edasi ka Lähis-Ida projekte tarkvarafirmas Nortal. On aga selge, et ükskõik kui palju hüüdnimesid sa võsavillemile ka ei paneks, jääb hunt siiski hundiks, ja lühidalt kokku võttes tehakse meile nüüd Reformierakonna propagandat meie enda raha eest.

Selles poleks midagi uut. 2010. aastal lasi näiteks IRL-gi osa oma poliitilisi nõunikke riigi palgale ümber kantida. Ehk ongi inimlikult loomulik, et 17 aastat võimul olnud partei mõtleb endiselt Louis XIV moodi: „Riik, see olen mina” – just samal kombel, kui ajab enda ja Tallinna rahakotti segamini Keskerakond.

Küüniliselt ootaks nüüd nii kogenud poliitikutelt siiski mingit finessi. Et erakond ei astuks säärastesse suhtekorraldusämbritesse nagu algul Taavi Rõivase ahistamisskandaali eitades ja siis mööndes. Või partei liikme Eerik-Niiles Krossi uhke auto ostu eitades ja siis tunnistades. Või nüüd sõnu liiga hilja tegudega kokku viies.

Idealist muidugi eeldaks midagi hoopis muud. Vähemalt midagi nii elementaarset, et parteipropaganda jaoks ei sirutata kätt võõra rahakoti järele.