Ricardo Hausmann: välisriikide koalitsioon võiks vabastada Venezuela samamoodi, nagu kanadalased, austraallased, britid ja ameeriklased vabastasid 1944.–1945. aastal Lääne-Euroopa
Venezuelas on inimeste viletsus ja kannatused jõudnud Ukraina 1932.–1933. aasta näljahäda holomodor’iga võrreldavale tasemele. Humanitaarkriisi leevendamise asemel kasutab Venezuela valitsus olukorda oma poliitilise kontrolli tugevdamiseks ja kulutab ressursse Hiinast rahvahulkade kontrolli vahendite ostmiseks, et ohjeldada meeleavaldusi.
Venezuela opositsioon soovib korraldada õiglasi valimisi, mille üle peetakse läbirääkimisi Dominikaani Vabariigis. Kuid oleks naiivne arvata, et režiim, mis jätab võimu säilitamise huvides miljonid inimesed nälga, on valmis valimistel võimu loovutama. Ida-Euroopas haaras stalinlik režiim 1940. aastatel võimu valimiskaotustest hoolimata. Maduro valitsus varastas teravast rahvusvahelisest tähelepanust hoolimata 2017. aastal kolmede valimiste tulemuse.
Teine variant, sõjaline riigipööre pole paljudele demokraatlikele poliitikutele meeltmööda, sest nad kardavad, et sõdurid ei naase hiljem kasarmutesse. Tegelikult ongi Maduro režiim juba sõjaväeline diktatuur, kus paljusid ametkondi juhivad ohvitserid. Relvajõudude ladvik on läbinisti korrumpeerunud ning seotud salakaubaveo, valuutakuritegude, narkokaubanduse ja tapmistega.
Venezuela kõrilõikajate vastu on sihitud USA välisvarade kontrolli büroo (OFAC) sanktsioonid. Kuid enne kui need mõju avaldavad, näeme Venezuelas veel kümnete tuhandete inimeste hukkumist ja miljoneid põgenikke. Halvimal juhul ei mõju sanktsioonid üldse. Ei ole ju sellised sanktsioonid muutnud režiimi Venemaal, Põhja-Koreas ega Iraanis.
Jääb üle lahendus, mis ajaloolistel põhjustel hirmutab enamikku Ladina-Ameerika valitsusi: rahvusvaheline sõjaline sekkumine. Kuid Ladina-Ameerika ajalooline kogemus võib siiski olla ekslik. Asjakohasem võib olla võrdlus Prantsusmaa, Belgia ja Hollandiga, mis ei suutnud 1940.–1944. aasta rõhuvast režiimist rahvusvaheliste sõjaliste meetmeteta vabaneda.
Venezuela rahvusassamblee, kus opositsioon sai viimastel valimistel kindla enamuse, valiti nõuetekohaselt, aga põhiseadusvastaselt ametisse nimetatud ülemkohus jättis selle võimust ilma. Miks mitte kaaluda järgmist lahendust: assambleel on põhiseaduslik õigus määrata ametisse uus valitsus, mis omakorda võiks taotleda sõjalist abi Ladina-Ameerika, Põhja-Ameerika ja Euroopa riikidelt. Nende koalitsioon võiks vabastada Venezuela samamoodi, nagu kanadalased, austraallased, britid ja ameeriklased vabastasid 1944.–1945. aastal Lääne-Euroopa. See lahendus ei nõua ÜRO julgeolekunõukogu heakskiitu (millele Venemaa ja Hiina võivad veto panna), sest sõjalist abi paluks seaduslik valitsus, kes soovib kaitsta riigi põhiseadust.
Venezuelas kestab praegu inimsusevastane kuritegu. Kui palju elusid laseme seal veel hävitada?
© Project Syndicate, 2018
www.project-syndicate.org
