Teine variant, sõjaline riigipööre pole paljudele demokraatlikele poliitikutele meeltmööda, sest nad kardavad, et sõdurid ei naase hiljem kasarmutesse. Tegelikult ongi Maduro režiim juba sõjaväeline diktatuur, kus paljusid ametkondi juhivad ohvitserid. Relvajõudude ladvik on läbinisti korrumpeerunud ning seotud salakaubaveo, valuutakuritegude, narkokaubanduse ja tapmistega.

Venezuela kõrilõikajate vastu on sihitud USA välisvarade kontrolli büroo (OFAC) sanktsioonid. Kuid enne kui need mõju avaldavad, näeme Venezuelas veel kümnete tuhandete inimeste hukkumist ja miljoneid põgenikke. Halvimal juhul ei mõju sanktsioonid üldse. Ei ole ju sellised sanktsioonid muutnud režiimi Venemaal, Põhja-Koreas ega Iraanis.

Jääb üle lahendus, mis ajaloolistel põhjustel hirmutab enamikku Ladina-Ameerika valitsusi: rahvusvaheline sõjaline sekkumine. Kuid Ladina-Ameerika ajalooline kogemus võib siiski olla ekslik. Asjakohasem võib olla võrdlus Prantsusmaa, Belgia ja Hollandiga, mis ei suutnud 1940.–1944. aasta rõhuvast režiimist rahvusvaheliste sõjaliste meetmeteta vabaneda.

Venezuela rahvusassamblee, kus opositsioon sai viimastel valimistel kindla enamuse, valiti nõuetekohaselt, aga põhiseadusvastaselt ametisse nimetatud ülemkohus jättis selle võimust ilma. Miks mitte kaaluda järgmist lahendust: assambleel on põhiseaduslik õigus määrata ametisse uus valitsus, mis omakorda võiks taotleda sõjalist abi Ladina-Ameerika, Põhja-Ameerika ja Euroopa riikidelt. Nende koalitsioon võiks vabastada Venezuela samamoodi, nagu kanadalased, austraallased, britid ja ameeriklased vabastasid 1944.–1945. aastal Lääne-Euroopa. See lahendus ei nõua ÜRO julgeolekunõukogu heakskiitu (millele Venemaa ja Hiina võivad veto panna), sest sõjalist abi paluks seaduslik valitsus, kes soovib kaitsta riigi põhiseadust.

Venezuelas kestab praegu inimsusevastane kuritegu. Kui palju elusid laseme seal veel hävitada?

© Project Syndicate, 2018

www.project-syndicate.org