Maris Lauri: Eesti on teel, mis lõpuks hävitab demokraatia, sest ta hävitab kodanike usu demokraatiasse
Vaidlustes selgub tõde: mingid põhjendused osutuvad õigeks, mõned vääraks. Viimased tuleb kõrvale jätta ning vahel tähendab see ka muutusi ilmavaates. Ühiskond on pidevas muutuses ja seetõttu muutuvad ka arusaamad, probleemid ja teadmised: praegune konservatism, liberalism või sotsialism on midagi muud, kui nad olid kümme, viiskümmend või sada aastat tagasi.
Arusaamad võivad varieeruda geograafiliselt: Euroopas ja Ameerikas, Eestis ja Rootsis nähakse asju erinevalt. Lihtsalt ongi nii ja see on loomulik. Kogu selles ilmavaatelisuse diskussioonis on nii mõnedki seisukohad täiesti põhjendatult kõrvale heidetud ning neid ei tohiks ajaloo prügikastist välja koukida. Las need vägivalda toetavad ning üldinimlike põhimõtteid ja väärtusi vastustavad seisukohad jäävad ajalukku.
Demokraatias peab vaidlema uute ideede ja rakenduste üle, aga peab pidevalt meelde tuletama ka neid asju, mida juba on teada saadud ja õpitud minevikus. Demokraatia nõuab kodanikult seega üpris paljut: oskust kuulata, hinnata ja analüüsida, kasutada kogemusi ja teadmisi. Veelgi enam, ta nõuab ka julgust tunnistada, et vahel oma valikutes eksitakse, ja nendest eksimustest õppimist. Veelgi enam, see tähendab ka vastutamist ja vahel ka andeks andmist.
Kõik see võib tunduda nii põrgulikult keeruline ja paljut nõudev, eriti raske on oma eksimuste tunnistamine ja teistele nende eksimuste andestamine. Ometigi on euroopaliku ühiskonna ajaloolises mälus ja kultuurialuses tungiv soovitus seda teha. Just seetõttu suhtume eksimustesse leebemalt, kui eksija oma viga tunnistab, vahel oleme andekski andnud. Patukahetsuse väiksem vend – vabandus –, on tihtigi oodatud ja kasutatud. Vaatamata sellele ei taha isegi väike vabandus meil tihtipeale üle huulte tulla. Ometigi on nii, et sageli minnakse mõnuga kahetsevat eksinut verbaalselt peksma. Veelgi enam, kellegi teise eksimust, isegi kahetsetud eksimust, kasutatakse oma eksimuste ja väärtegude õigustamiseks.
Mis see on? On see inimlik? Ilmselt psühholoogid ja sotsioloogid oskavad mingeid põhjendusi ja seletusi tuua. Olen lugenud, tean neist mõndagi. Kuid mind vaevab rohkem küsimus: kui me teame, et see ei ole õige – või vähemalt mitte kena – käitumine, siis miks me seda ikka ja jälle teeme.
—
On olemas põhimõtted: individuaalsed ning ühiskonnas laialt levinud ja domineerivad. Viimaste puhul eeldatakse, et me neid jälgiksime. Ega see alati õnnestu, vahel libastutakse kogemata, vahel tahtlikult. Viimane on võimalik, kui isiklikud põhimõtted ei ole ühiskondlikega kooskõlas. Ka põhimõtted võivad ajas muutuda. Samuti võivad nad ühiskonna sees olevates väiksemates gruppides erineda ning olla omakorda olla üksteisega konfliktis. Väga üldistatult on seega kolm konfliktiallikat isiklike ja ühiskondlike põhimõtete vahel: isikliku ja ühiskondliku põhimõtte vastuolu (nt vargus, tapmine), ühiskondlike põhimõtete muutmine (nt naise roll ühiskonnas) ning grupipõhimõtete vastuolu ühiskonna üldiste põhimõtetega (nt usugrupid võivad teatud asju näha hoopis teisiti).
Eestis on iseseisvuse viimase kahekümne viie aasta jooksul muutnud päris palju ühiskondlikke põhimõtteid ning võib arvata, et muutused jätkuvad edaspidigi. Olid ajad (nii 40-50 aastat tagasi), mil purjusolek oli liiklusavarii põhjustamisel süüd leevendav asjaolu, juba ammu on see aga hoopis raskendav asjaolu.
Iga kohvikulauale ei panda juba mõnda aega enam tuhatoosi ja krimpsutatakse nina, kui keegi kaupluse/kohviku ukse juures suitsetab. Korruptsiooni suhtutakse halvasti ja ka tänuavaldamist kingitustega peetakse paljudel juhtudel kummaliseks või lubamatuks.
See, et üldised arusaamad on muutnud, ei tähenda, et muutunud on kõigi inimeste arusaamad. Vanemad inimesed on üldjuhul konservatiivsemad ja noored uuele vastuvõtlikumad, mistõttu esimesed rohkelt teietavad, samas kui nooremad on tihtipeale sinatajad, viimane võib esimesi vahel ärritada.
Siiski oleme ühiskonnana veel paljudes muutustes üleminekufaasis ja minu jaoks hirmutavana olen täheldanud – nagu ilmselt paljud teisedki –, et teatud juhtudel nõutakse mõnedest põhimõtetest kinnipidamist valikuliselt, et mõned suured elanike grupid lähtuvad oluliselt vastupidistest seisukohtadest ning sellesse kiputakse suhtuma õlakehituse või andeksandva mõminaga. Asi ei ole teietamises või sinatamises, asi on ühiskonna tervise ja demokraatia seisukohalt olulisemates teemades nagu korruptsioon, omavaheline suhtlus- ja käitumisviis, avalike otsuste tegemise läbipaistvus ja põhjendatus jmt.
Asjad, millele 25 aastat tagasi reageeriti ühiskonnas ninakirtsutuse ja ajakirjanduses ühe-kahe mõõdukalt kriitilise artikliga, said juba kümme aastat tagasi tunda üldist ühiskondlikku pahameelt ja nendega seotud inimesed võisid ametitest ilma jääda. Selline muutus on hea ja on tore, et nii mõnestki Saulusest on saanud Paulus, mistõttu mina neile nende Sauluseks olemist ette ei heida.
Kuid kogu selle positiivse protsessi kõrval on hakatud aktsepteerima seda, et mingid piirkonnad, inimeste grupid või isikud võivad ignoreerida teatud ühiskondlikke põhimõtteid ja norme. „Niikuinii midagi pole teha! Noh, see on ju X!“ Ajakirjandus, mis peaks olema ühiskonna valvekoer, on löönud käega nii mitmelgi juhul eriti keeruliste ja kangekaelsete juhtumite puhul. Täpselt nii, nagu suur osa ühiskonnastki. Ja nii ongi kujunenud ühiskondlikul tasemel kaksikmoraal. See aga õõnestab demokraatiat ja ühiskonda sisemiselt.
—
On olemas küüniline omakasu, mis kasutab enda huvides ära nii seda, et liialt paljud inimesed ei viitsi olla vastustundlikud kodanikud, kui ka seda, et oleme käega löönud ja lasknud ühiskonnas järjest enam vohada põhimõtete kaksikmoraalil. Sel põhjusel on jõudsalt kasvamas valed, pettused, rumalus ja demagoogia. Sellel isekusel pole ideoloogiat, kuigi ta võib seda väita olevat – ta võtab igast ideoloogiast just selle, mis talle parasjagu sobib. Seetõttu väldib see omakasu paaniliselt sisulist diskussiooni ideoloogiate ja põhimõtete üle, kuigi väidab, et kangesti sooviks seda teha. Kuid tal on julgust ja nahaalsust oma grupi- või isikuhuve põhimõttelagedalt – see ongi tema põhimõte – ellu viia.
Kõikjal maailmas on kuhtunud veel kümmekond aastat tagasi maailmas domineerinud optimism, mis uskus demokraatia kõiksesse võitu. Pettumus on levinud ka demokraatia-rikastes riikides, sealjuures Euroopas. Eestiski ollakse pettunud, kuigi demokraatia kaotamist otsesõnu veel ei nõuta, küll kahjuks aga kaude. Väga halb on see, et meil on järjest sõnaõiguslikumad ja lärmakamad inimesed, kes – kas ise sellest aru saades või ka mitte, tõesti ei oska öelda – demokraatiat hävitavad. Nad teevad seda pisikeste sammukestega omakasu nimel ja väga küüniliselt.
Jah, see lugu on poliitikast ja poliitikutest. Julgen väita, et Eestis pole mitte ühtegi erakonda, kus poleks kunagi mõne liikme või liikmete poolt mõnd olulist demokraatiat vähem või rohkem õõnestavat tegu tehtud või sõna öeldud. Mõned on ise õppinud, mõned on vahele jäänud ja õppinud, kuid mõned mitte ja neil on õigust ülegi jäänud.
Kahjuks oleme ühiskonnana seda aktsepteerinud, sest nad on ju X. Tulemuseks on see, et nad mitte ei kasva ümber, vaid muutuvad järjest nahaalsemaks, küünilisemaks ja omakasupüüdlikumaks. Enam isegi ei häbeneta seda. Jäle oli kuulda, kuidas Tallinna linnavolikogu puldis opositsiooni mõnitati ja nende liikmete kallal ilguti, mõistmata et saadikute üle ilkumine tähendab ilkumist ka neid valinud linnakodanike ehk siis poolte tallinlaste üle.
Sama stiil on viimastel kuudel järjest elujõulisemaks muutnud ka riigikogus, kus veel mõni aeg tagasi haruharva mõni üksik saadik läks sõnavõtus teadlikult isiklikuks, solvavaks ja mõnitavaks. Kahjuks see stiil õilmitseb ja kasvab olles haaranud ka mitmeid valitsusliikmeid.
—
On olemas demokraatia. Ta võib oma toimimises olla aeglane, kuid see on parim, mille inimesed on kunagi välja mõelnud, sest ta annab lõpuks parima võimaliku tulemuse. Jah, vahel läbi eksimuste ja vigade, aga kokkuvõttes parima. Autokraatias on kõik lihtsam: keegi teine vastutab, kuid see tähendab, et see teine langetab ka otsused, mis tähendab, et need otsused ei lähtu mitte ühiskonna, vaid otsustaja huvidest.
Ma näen, et Eesti on teel, mis lõpuks hävitab demokraatia, sest ta hävitab kodanike usu demokraatiasse. Me näeme, et vahelejäämisel jääb eksijal õigust ülegi ja järgmisel korral ollakse veelgi nahaalsem. Näeme seda, et diskussiooni asemel rünnatakse küsijat asja eest teist tagant täiesti kõrvalisel teemal, kus isegi lihtsale ja täiesti süütule küsimusele vastatakse iroonitsemise ja vahel ka mõnitamisega, kus stiiliks on targutav mula, kus demagoogia osaks on saanud ka sulaselge valetamine. Me näeme, et paljud kodanikud ei viitsi mõelda, ei taha ise otsustada ja vastutada ning seda kasutatakse ära. Veelgi enam, järjest enam on neid poliitikuid, kes sellise suhtumise levikut soosivad ja seda igatsevad. Ka eelkirjeldatud viisil käitudes õõnestavad nad kodanike demokraatiausaldust.
Ma mõtlen siis sellele, et eks inimene kipub teisi mõõtma oma mõõdupuuga. See ei ole lohutus, see on kibe tõdemus, sest see kõik osutab sellele, et X mõtleb, et kõik teised on temasarnased, et teiste põhimõtted on samasugused, nagu tema omad, saamata aru, et tema on see vähemus, kelle põhimõtted on ajale jalgu jäänud.
Kurb on see, et meie – ülejäänud – oleme see vaikiv enamus, kes on lasknud kaksikmoraalil kasvada, et me oleme andnud järgi ja loobunud. Ma mõtlen ka sellele, et meil on kahjuks järjest enam poliitikas tegutsemas inimesi, kes töötavad järjekindlalt demokraatia hävitamise nimel. Ma ei tea, kas nad ise saavad sellest aru, kuid kui isegi saavad, siis nad seda kindlasti avalikult ei tunnista. Ja siis meenub mulle see, kuidas Eesti oma iseseisvuse kaotas ja milline roll oli selles tolleaegsetel poliitikutel ja tavakodanikel. Mina ei taha sama rolli täita.
Artikkel ilmus algselt Maris Lauri blogis.
