LAURA MALLENE AUTORIKÜLG | Tõendid, et maailm on põhimõtteliselt hea
Mu amet pole kerge. Vaatasin oma eelmise aasta artikleid. Seal olid valusad lood koduvägivallast, eakatest, keda koduseinte vahel pekstakse, kes oma patsiente ahistavast psühhiaatrist ja palju muud. Teisipäeval avaldas Eesti Päevaleht minu pika olemusloo surmast. Tegime turundustiimiga lehe teemal Facebooki live’i (otseülekande – toim), tunnistasin kaamera ees ausalt, et silmad olid seda intervjuud tehes märjad. Sest valus oli.
Jaa – maailm ei paista toimetusest vaadatuna sageli just kena paik. On palju, mille vastu või eest võidelda. Minul ja mu kolleegidel. Eriti, kui olla sellele kõigele mõnevõrra vastuvõtlikum.
Mul on üks märkmik, mille sain, kui oli eriti raske. See oli mu elu üks valusamaid hetki, olin siis Tartus Maarjamõisa haiglas traumatoloogia osakonnas. Eelmisel ööl olin valust, mille tekitasid valusale kohale rõhuv kips ja trauma ise, nii nutnud kui ka röökinud… Äkki ilmus minu ette Liis, käes täpselt see, mida vajasin.
Esiteks tops Wernerist pärit cappuccino’ga, teiseks märkmik. (Maarjamõisa haigla pakub lahustuvat suhkruga kohvi, mis ei anna kohvi mõõtu välja, kuid head, kvaliteetset kohvi armastan väga).
Kollaste kaantega A5-mõõdus märkmikule oli suurelt kirjutatud: Evidence that the world is basically good (tõendid, et maailm on põhimõtteliselt hea).
See oli temalt julge samm. Sest kui sa oled omadega sügavas augus, siis sul neid tõendeid ei ole. Vahel on auk nii pime, et puudub ka usk. On vaid jonnakas tõdemus, et see sünge paik ongi reaalsus ja muutust ei tule.
Hetki, mil need tõendid maailma headuse kohta kaovad su teadvusest, on palju. Mitte ainult mul, minu kingitoojal ka. Liisi kohtasin aasta hiljem täpselt samas osakonnas, kaks palatit „minu” palatist eemal. Ainult et rollid olid vahetunud, nüüd lebas haiglavoodis valudes tema.
