Heinz Valk: mõni piriseb isegi selle üle, et peab oma nelja- või viietuhandelise sissetuleku juures pisut rohkem maksma
Ühiskond on kord juba nii loodud, oma koosolemise täiuslikuimas vormis – riigina, et kõigil oleks elu koos olles talutav. Vähemalt talutav, kuna ideaalset elu paratamatult kõigile pakkuda ei saa.
Selleks peab piisavalt sotsiaalset närvi olema, et praeguste muutustega kaasa minna muutustega kaasa minna. Tahan, et oleks üha rohkem inimesi, kes oleksid oma eluga miinimumpiirini rahul. Neid, kes nii napilt elavad ja teenivadki kuus pelgalt kolmsada eurot, pole sugugi vähe. Tõesti, raadiot kuulates, ajalehte lugedes, oli neid keerulisi detaile maksumuudatuses nii kuradi palju, et lasin suurema osa kuulates kõrvust läbi.
Kui ma nüüd selle summaga ei eksi, siis see 1700 eurot tulu, millest nüüd pisut rohkem makse maksta – see pole Eesti oludes sugugi kõhnuke sissetulek. Miks mitte sellest anda rohkem neile, kes peavad kõvasti vähemaga, nii näiteks kolmesajaga, läbi ajama.
Etteheiteid on alati, eranditult kõik ei saagi kunagi rahul olla. Mõni piriseb isegi selle üle, et peab oma nelja- või viietuhandelise sissetuleku juures pisut rohkem maksma. Loomulikult on meil vaba riik ja kurta võib alati. Näha on, et seda vabadust ka kasutatakse ja suure kooriga käib oigamine, sealhulgas ka inimeste poolt, kes päriselt ise elavad hästi. Teinekord on selline oigamine muidugi ka hea eesmärgi nimel, aga praegu räägime me ühiskonna õiglasemaks muutmisest.
