Risto Kask: kirujate jaoks oled ühel hetkel huviobjektiks sina, homme keegi teine ja järgmisel nädalal vallavanem

Viimasel ajal on sotsiaalmeedias silma jäänud arvukalt sõnavõtte, kus kodanikuaktivistid meelevaldsetel teemadel sõna võtavad – ikka negatiivses võtmes. Head algatused ja tegemised emotsioonide virrvarris ei kõla. Elu oleks justkui igal pool ütlemata halb. See tekitab tunde, et kogukonnapoliitikas vohab krooniline kriitikapidamatus. Lisaks kriitikale võiks olla rohkem häid ettepanekuid, soovitusi ja kaasamõtlemist.

President Kersti Kaljulaid ütles arvamusfestivalil, et „kogukond on vitstest punutud moodustis, mille iga osa teeb omavahel koostööd“. Hästi öeldud sõnad. Kahju, et tegelikus elus see vits koostöö asemel vastu näppe virutab.

Vabaühenduste liidu EMSL mulluses artiklis teatas üks seltsitegelane, et „kui ma näen, et ametnik ei tee oma tööd, siis peabki minusugune loll sekkuma, et nad näeks, et kui ise ei tee, võtavad poolpidused vennad asja üle ja läheb veel hullemaks“. Kas tegemist on provokatsiooniga või hinnanguga oma kompetentsile, jääb paraku arusaamatuks. Mõlemal juhul on midagi valesti.