Katrin Laur: #MeToo on õõvastav, sest see hävitas süütuse presumptsiooni

Meenuvad revolutsioonid, kus „õige” klassi esindaja süüdistuse peale „õige” ürituse vastaseid kiirkorras ilma kohtuta hukati.

Kuldgloobuse galal kandsid naised musta, väljendamaks oma solidaarsust soolise ja seksuaalse ahistamise ohvritega. Muidugi ei olnud nad seetõttu vähem ilusad. Näitleja Michelle Williams tõi käekõrval lavale Tarana Burke’i, #MeToo algataja, kellele kõik püsti seistes plaksutasid. Burke pühkis pisaraid.

Ma ei ole ainus, kes viimastel aastatel on mõelnud revolutsioonist. Õhus on viha ja kirge, mis ootab sädet, et lahvatada leegiks. Vahel saab sellest kulupõleng, vahel metsatulekahju.

„Eesti entsüklopeedia” järgi on revolutsioon „seisundi või olukorra murranguline muutumine, ajaloos riigipööre, mille tulemusena senine poliitiline kord ja valitsev eliit asendatakse uue korra ja eliidiga, enamasti vägivaldselt”. Marksismi klassika ütleb, et revolutsiooniline situatsioon on olukord, kus ülemkihid ei saa ja alamkihid ei taha enam vanaviisi elada.

Kui pidada #MeTood revolutsiooniks, siis on see ülemkihi revolutsioon. Sigadused, millega on hakkama saanud produtsent Harvey Weinstein ja näitleja Kevin Spacey, ei puuduta lihtsurelikke. Veel mitu ühiskonna elu puudutavat paradigmamuutust, mis on viimastel aastatel liikuma läinud, on ülemklassi mure. Alamklass ei taha nendega kaasa minna ja see teeb ülemklassi tigedaks. Seda märkan ma küll Eestis rohkem kui Saksamaal. Meie eliit eeldab, et kodanikkonnal peaks olema sama mentaliteet kui riikides, kus on pärast Teise maailmasõja lõppu olnud heaolu ja demokraatia.

Tarana Burke, kes #MeToo ellu kutsus, pole näitleja. Ta on mustanahaline kodanikuaktivist, kes algatas MeToo 2006. aastal, pööramaks tähelepanu mustanahaliste tüdrukute ja naiste soolisele ja seksuaalsele ahistamisele.