Kas Ojasood pole juba piisavalt karistatud?

Küsimus pole Ojasoo karistamises. Ühe lisaprojekti tegematajätmine ei ole karistus. Kiri ei ole suunatud ühe inimese materdamisele, vaid laiemale küsimusele, et keda me ühiskonnana tahame aukohale seada. EV100 peoprogrammi lavastamine ei ole selle ühe isiku vääramatu õigus ega ka lihtsalt „eluga edasi minemine”, vaid siiski tavaelust ja -tööst eristuv sümboolne žest ja auväärne lisaülesanne. Sellest aukohast loobumine ei piiraks lavastaja loomingulist tegevust, mida ta saab jätkata ja on jätkanud oma koduteatris. Sellele aukohale astumine aga on kohatu.

Seda enam, et kui võrdluspunktiks on lähisuhtes vägivalda kannatavad inimesed, siis sõnade kannatamine ja karistamine kasutamine ühe teatriprojekti tegematajätmise kohta on selge liialdus. Veidi läheb samma rappa ka andestamine – võime ju Ojasoole suure südamega andestada, aga kuidas see aitab kriisikodudes elavaid naisi?

Kas Ojasoo tulekski nüüd ühiskonnast välja heita?

Ei, kindlasti mitte, ning seda pole keegi ka palunud. Me räägime ühe lavastuse tegemisest või mittegemisest. Ojasoo ise jääb alles, Teater NO99 jääb alles. Paljud allakirjutanud on NO99 teatri suured fännid, aga sellest hoolimata ei pea õigeks nende esiletõstmist nii suurel sündmusel, nagu seda on Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aktus.

Aga EKRE ütles sama asja!

EKRE ütles sama asja tõenäoliselt teistel põhjustel. Ka pime kana leiab tera, nagu ütles minu kolleeg Maia Tammjärv. See ei tähenda, et kirjale allakirjutanud EKREga üldiselt nõustuksid. Kui EKRE ütleb, et „tuumasõda on halb”, kas peaksime siis ütlema, et „ei ole, tuumasõda on hea!” lihtsalt selleks, et mitte EKREga nõustuda? Kui EKRE on paljususe ja ühiskonnakriitilise kultuuri vastu üleüldiselt, siis feministid on paljususe ja võrdõiguslikkuse poolt, aga struktuurse vägivalla vastu.

Aga selle kirjaga toetate EKRE soovi NO99 teatrit kinni panna!

Me ei soovi NO99 teatrit kinni panna. Kirjas öeldu käib ainult EV100 peoprogrammi lavastamise kohta, millel on teine tähendusväli, sest see on üldisem ja esinduslikum sündmus kui teatri tavaline mängukava. Kui presidendi kantselei valiski NO99 seda sündmust lavastama seetõttu, et teatrit EKRE rünnakute eest kaitsta, oleks kantselei võinud seda pressiteates või muul moel selgelt väljendada. Aga üks kõige levinumaid meie ühiskonnas ussitavaid probleeme ei ole mitte ühiskonnakriitilisuse või sõnavabaduse puudumine – mida näitab ka võimalus avaldada selline kiri ja sellele omakorda vastulaused –, vaid struktuurne vägivald naiste ja nõrgemate vastu. NO99 ja Tiit Ojasoo kaitsmise olulisus on täiesti ebaproportsionaalne vägivalda kannatanud naiste kaitsmise olulisusega. Seda enam, et riiklikul tasandil saab NO99 teatrit EKRE rünnakute eest kaitsta lihtsalt nende rahastamise jätkamisega. Aga üldiselt on need erinevad teemad, mida ei peaks tingimata põimunult lahkama.

Põhimõttelised valikud

EV100 juubelipeo lavastamine on suur sündmus ning paratamatult kannab see ka suurt sümboolset tähendust. Avalik kiri presidendile on üleskutse hoolikamalt valida, keda seda žesti tegema kutsutakse. Eesti Euroopa Liidu eestistumise õnnestunud avapeo lavastas Renate Keerd; Tartus, kus pidu toimub, tegutseb alati huvitava mängukavaga Tartu Uus Teater; kohe-kohe esietendub Kanuti Gildi SAALi ooper Estonia teatrisaalis, mis kindlasti näitab ka väikeste kollektiivide võimet ülesande kõrgusele tõusta. Eestis on palju võimekaid lavastajaid, kellele oleks võinud selle sümboolse pakkumise esitada. NO99 on küll väga kõrge kunstilise tasemega rahvusvaheliselt pärjatud teater, kuid kas ei tuleks kunstiliste saavutuste kõrval vaadata ka inimeste põhimõttelise turvalisuse väärtustamist?

Mulle väga meeldib, et meie riigi president on just Kersti Kaljulaid ning ma olen aastaid olnud Teater NO99 suur fänn. Aga ma soovin mingites olukordades näha põhimõttelisi valikuid, näiteks praegu. Kui Tiit Ojasoo lavastab EV100 juubelipeo kunstilise programmi, jääb sellest kõlama sõnum, et kui oled piisavalt kõrgel kohal, ei kõiguta sind sealt ka lähedaste või alluvate kallal vägivallatsemine, samas kui ohvreid alavääristatakse meie ühiskonnas jätkuvalt kui kaassüüdlasi, kelle kannatused ei vääri lugupidamist.

Aga sellegipoolest on rõõm näha, et meedia kihab nii paljudest arvamustest. Kõik ei peagi meiega nõustuma, aga leian, et on oluline, et oleks vähemalt üks grupp inimesi, kes esindab minuga koos minu mõtteid ja tundeid ühiskondlikest protsessidest. See ongi demokraatia väärtus. Loodan, et saame ühtse, aga erisusi hindava kanakarjana jätkata sisulist arutelu ja otsida lähisuhtevägivallale lahendusi.