Aet Kuusik: ei ole vaja flirti keelata või reguleerida, aga on vaja saada aru, mida teine inimene tahab

Levivad arvamused, et mehed ei saa enam naistele poolehoidu osutada, kuna esineb oht, et nad saavad hoobilt ahistaja reputatsiooni, nagu arvas prantsuse näitleja Catherine Deneuve Le Monde’is.

Kui üldse kellelegi, siis tuleks keskealisele mehele kaasa tunda, ütles hiljuti Maria Avdjuško ERRis. Varsti enam ei saavat flirtidagi, sest tähelepanuavaldused keelatakse ära. (Kuidas seda saaks ära keelata?)

“Kui see pole meeste ahistamine, siis mis see on?” halab kurblik hääl, Aarne Mäe Virumaa Teatajas. Ta on seisukohal, et meestele tehakse liiga, kui naised on paljastavalt riietunud. (Kui näitlejad oleks gloobusegalale ka alasti tulnud, ka siis poleks kellelgi olnud õigust nende isiklikku ruumi tungida ega ka nunnakostüüme nõuda.)

Ka olla hävitatud süütuse presumptsioon, räägib Karin Lauri Eesti Päevalehes, ja muu hulgas kirjutab, et Weinsteini ja Spacey sigadused ei puuduta lihtsurelikke. (Puudutavad ja kuidas veel. Aga kõigil pole võimu sellest rääkida. Rasket teemat on lihtsam avada neil, keda kas või veidigi kuulatakse.)

Toomas Kirss muretseb teleekraanil, et ahistamisest kõneldes võetakse tööst ära igasugune lõbu. Lusti kaotamine tähendaks tema järgi seda, et töö juures ei saa vabalt kedagi patsutada. (Eriti kurb on see, et ERR sellisele mölale kaasa kiidab, sest saatejuht Anu Välba suust ühtegi kriitikanooti ei tulnud. Kas see ongi valgete meeste mahatampimine?)

Normaalne on tahta mitte tunda hirmu

Ma ei tea, kas Eesti lugejad üldse panid tähele, et Deneuve’i arvamusartikli kohta ilmus mitu kriitilist vastust? Ja et näitleja on vabandanud, et tema sõnavõtt võis ahistamise ohvreid haavata? Ilmselt mitte, sest Eesti väljaanded neid liiga agaralt just ei kajastanud.

Nii näebki suur osa Eesti inimestest, et ahistamisest rääkimine on nõiajaht. Valge mehe tagakiusamine.

Tegelikult on see, et inimesed saavad vabalt oma lugusid rääkida, normaalne. Samuti on normaalne tahta mitte tunda hirmu. Ja lõpuks võiksid kõik päriselt aru saada, mis on empaatia.

Iga inimene ja tema lugu on erinev. See meid ühendabki

Mis see empaatia siis on? Maria Avdjuško peab end Ida-Euroopa tüdrukuks, kes on alati meeste tähelepanu nautinud. Väga tore. Tal on õigus nautida, mida soovib. Aga vale on eeldada, et kui talle midagi meeldib, siis meeldib see ka kellelegi teisele. Seega on vale laiendada kõikidele inimestele oma isiklikku valmidust kannatada välja tagumikupatsutused, kullakeseks kutsumised jmt.

Võibolla Avjduško ei anna endale lihtsalt aru, millest ta räägib, sest tal puuduvad vastavad kogemused. Et ta ei tea, et ahistamine algabki sealt, kus tähelepanu muutub vastuvõetamatuks. Kus ei kehti mõlema poole nõusolek, sest ühel poolel pole kavatsust selle järele küsida või teadmist, et see üldse oluline asi on. Sest ta on alati oma suva järgi saanud toimida.

“Sugudevaheline sõda,” utsitavad ohustatud valged mehed. Ei, see pole sooküsimus, see on ühe võim teha, mida ta tahab. Ja võtmeküsimus ongi võim, mitte sugu. See, et enamik kannatajatest on naised ja ahistajatest mehed, näitab lihtsalt kätte suuna, kus rohkem võimu asub. Hiljuti kirjutas New York Times ka meeste vahelisest seksuaalsest ärakasutamisest, kus ebameeldivaid ettepanekuid tegi profifotograaf ja ahistamise käes kannatasid modellid, kartuses töö kaotada.

Mis tohib jätta traumat?

Igast sündmusest ei pea jääma eluaegne trauma, kajavad hääled internetist. Kas töökeskkonnas nilbete märkuste kuulmine tohib jätta traumat? Kas kubemepiirkonna katsumine, kui istud hääletades autosse, tohib jätta traumat? Kas abielusisene vägistamine tohib jätta traumat? Kes on see superior, kes seab lubatava vaimse trauma piirid? Kusjuures, küllap need üksikud tänaval järelehüüdmise juhtumid ei olekski hullud, kui need ei käiks sama sammu koos kogu ülejäänud seksismi ja alavääristamisega, mida me ühiskonnas kogeme. Aga nad käivad ja moodustavad nadi terviku, milles suur osa naisi iga päev ujuma peab.

See, et me ei suuda kellegi traumat tõsiselt võtta, näitab, et me oleme ühiskonnana nõrk. See on sellise ühiskonna tunnus, kus ühel grupil on õigus defineerida, mida ta võib teha, ja teisele jääb üle leppida. See on puudujääk kujutlusvõimes.

Ja muidugi kuuluvad sellise ühiskonna juurde kaasakiitjad. Inimesed, kes tahavad olla natuke lahedamad kui #metoo. Need, kes ei tunnista iseenda ega teiste haprust.

Kujutlusvõime vähesus

“Miks sa midagi ei öelnud?” on põhiline süüdistus, mis kostub, kui keegi oma nooruspõlve ahistamiseloo ära räägib. “Kui sa ei saanud aru, et midagi on lahti, on sul midagi endal viga.” Aga ma küsin sama ahistajalt – miks sa ei mõelnud? Miks sa tuled käperdama, liputama, sõnadega riivama, arvates, et see on teisele poolele vastuvõetav? Mis paneb sind mõtlema, et see on okei?

Ei, ei ole vaja flirti ära keelata või reguleerida. Aga on vaja saada aru, mida teine inimene tahab. Ma võin püüda teoreetiliselt ette kujutada, et ühe jaoks võib ootamatu käperdamine trollibussis olla midagi flirditaolist ja meelitavat. Jah, palun, pole minu asi kellegi eelistusi stigmatiseerida. Teise jaoks on see vastuvõetamatu. Ja siit lähebki piir.

Kui tegevus on vastuvõetav ainult ühele osalisele, peaks sein ees olema. Ja omaenda piire ei saa kuidagi teisele laiendada. Aga mida teha saab – kuulata ja õppida. Õppida suhtlema ja õppida õrnust. Sellist, mis teeb kõiki tugevaks. Ja õppida seda, et empaatia ei tähenda “mina sinu kingades”, vaid “sina sinu kingades”. Kes vahet teha ei oska, peab vist tõesti “tähelepanuavaldused” ära lõpetama.

#metoo ei ole erikohtlemise nõudmine, see on turvalise keskkonna nõue. Kus saab muu hulgas vabalt flirtida, seksida ja kanda, mida tahad.

Artikkel ilmus algselt portaalis Feministeerium.