Karmo Tüür: mida vähem omavahelist vimma, seda parem kaitsevõime. Ja kaitsevõimet on meil vaja

Venemaa kindralstaapides ringleb veendumus, et üks praeguse maailmakorra alustalasid – kollektiivse julgeoleku organisatsioon NATO – on tegelikult pabertiiger

Eesti Päevalehe mahitusel Eesti julgeoleku teemal puhkenud väitlus on äärmiselt tänuväärne, paraku on sellel üks sügav puudus: takerdutakse isikutesse: kes mida saavutas ja kes milles läbi kukkus. Väikeses riigis on eksperte alati liiga vähe, olgu kõneks kas assüroloogia või astrofüüsika. Pühendudes personaalsele vastandumisele pilbastame oma vähesegi võime keskenduda uue teadmise saamisele.

Sestap soovitan talitada nii nagu igas akadeemilises dispuudis: jätta kõrvale nimed ja sildid ning rääkida põhimõtetest, keskenduda personaalsete erimeelsuste rõhutamise asemel ühise arusaama saavutamisele. Muuseas, sel lähenemisel on ka julgeoleku mõõde: kas endised ja praegused ametnikud, sõjaväelased, poliitikud ja eksperdid kraaklevad omavahel või ajavad ühist asja?
Esiteks tuleb Eesti julgeolekuhinnang asetada suuremasse pilti. Meie olukorra defineerib Venemaa soov praegune maailmakord proovile panna. Nagu seab oma ülesandeks üks sealseid sõjakas-patriootilisele suunale rõhuvaid seltskondi Rodina, kelle praegune, Putini-valimiste eelne loosung kõlab: „Нам нужен новый мир!” („Me vajame uut maailma!”)

Venemaa kindralstaapides levib veendumus, et üks praeguse maailmakorra alustalasid – kollektiivse julgeoleku organisatsioon NATO – on tegelikult pabertiiger. Pruugib vaid seda tiigrit korralikult sakutada ja ta hajub tuulde nagu miraaž. Mõistagi oleks enne sakutamist hea tiigrit närvutada ja sisemiselt nõrgestada, et jõukatsumine lõpuks võimalikult vähese riskiga ära teha.
Nüüd soovitan astuda Vene kindralite kingadesse ja vaadata võimalikke stsenaariume. Kus ja mis tingimustel see mõõduvõtt korraldada? Kas siduda peamise vastase ja kõnealuse (paber)tiigri selgroo USA väed kuskil arktilistel jääväljadel või Lähis-Ida kõrbetes? Panna partnerite soov üksteist kaitsta proovile mõnes marginaalses konfliktis – näiteks kuskil Balkani piirkonnas –, jättes kõigile olulisematele pealinnadele võimaluse säilitada väärikus ja vaadata mujale? Või korraldada Baltimaades provokatsioon oma kodanike ja rahvusvähemuste kaitse sildi all?