Päeval, mil läbi algava lumetuisu Männituka talu õuele jõuame, on kodus naised ja loomad.

Kristeli poeg esimesest abielust, 20-aastane Matthias teenib praegu Jõhvis aega ja Aigar läks just tagasi Soome ehitama. Noorem laps Ailiis (12) on emaga kodus ja valmistub trenni minema – ta jõuab nii tantsida, ratsutada kui ka Kristeli kunstiringis käia. Meid võtab vastu suur ja hubane talumaja.

Ida-Viru „pommiauk”

Aigar käib kodus paari nädala tagant, vahepealse aja elab Helsingi külje all ehitusobjekti lähistel haagissuvilas. Varem üüris ta korterit, aga see oli kallis ja ühest kohast teise saamiseks kulus ka omajagu aega. Koogu külas ootavad teda aga Kristel, Ailiis, Mattias, talu, neli hobust, koer, kassid, jänesed, kanad ja suur aed. Kuid öelda, et Männituka talus on kellegi põhitegevus ootamine, oleks puhas tõeväänamine.


„Praegu on mu elu siin väga paigas, aga 12 aastat tagasi tundus, et kolisin elama täielikku Ida-Viru pommiauku,” ütleb Kristel. Pärast haldusreformi sai Koogu küla Lääne-Virumaa omaks. Kristel töötab Aseri koolis kunsti ja käsitöö õpetaja ning klassijuhatajana ja Aseri noortekeskuses noorsootöötajana, juhendab kunstiringi, teeb töötube ja hoolitseb Männituka talu eest kõigi selle loomade ja lastega.

Kristel on põline Pelgulinna tüdruk, sündinud ja kasvanud seal. Kogu varasema elu jagas ta maja ema, vanaema ja tädiga ning mängis õues kohaliku lastekambaga. Isa ja ema küll abiellusid enne Kristeli sündi, aga kokku nad ei jäänud. Isa eest oli Kristelile ema soomlasest kavaler, kellel ta nüüd on kogu oma perega külas käinud. „Ema töötas esialgu Viru hotellis korruse valvurina ja hiljem veel Nõukogude Liidu ajal välisturismi valitsuses, sedakaudu nad tutvusid,” räägib Kristel. Kestma ei jäänud ka Kristeli enda esimene abielu.

„Mäletan, et Aigariga olin saanud kokku veidi enne oma 25. sünnipäeva, mis jääb vist eluks ajaks meelde, sest see lõppes ühe juhusliku tüli pärast mitmele inimesele väga õudselt. Oli suur kaklus,” meenutab Kristel. Aigar on pärit nende praegusest kodukandist, naaberkülast Rannust, aga töötas tollal Tallinnas. Mõnda aega töötasid nad isegi samas mööbliettevõttes. Kooselu alustasid nad Tallinnas Kristeli kodumajas, aga Aigar kippus ikka tagasi oma kodukanti.

„Mõtlesime, et kõik lähebki lõhki, tema elas sisuliselt juba maal, mina olin Tallinnas ega kujutanud ette, et võiksin oma elu Ida-Virumaal sisse seada. Lõpuks otsustasime ikkagi koos siia tulla,” räägib Kristel. Tema emale ei meeldinud see mõte toona sugugi. „Meil oli alati olnud väga väike pere ja suguvõsa, kuhu kuulusime mina, ema, vanaema, tädi ja täditütar. Praeguseks pole enam kedagi peale tädi ja täditütre. Saan aru küll, miks talle minu äraminek nii raske oli, ta ikka nuttis sellepärast,” meenutab Kristel. Tükk aega ei tahtnud ema isegi tütre uut elukohta vaatama tulla.

Mine oma Gyprociga!

Uuest elukohast ei olnud vaimustuses ka Kristel. Männitukal oli esialgu püsti ainult majakarkass, polnud vett ega elektrit, kogu ümbruskond paistis räämas ja kõle. Maja ümber risuhunnikutes elasid rästikud ning Aigari ja Kristeli tollasest koerast sai tõeline rästikukuningas, kes nendega võitles. „Mida ma siin küll tegema hakkan?” ei teadnud Kristel. Kogu kooliaja oli ta käinud kunstikoolis ja õppinud nn pisipedas noorsootööd, aga polnud päevagi sellist ametit pidanud. Sobivat töökohta ta endale Aseri kandis ette ei kujutanud.

„Saime siia majja sisse kolitud veidi enne Ailiisi sündi. Helistasin vist iga päev Eesti Energiasse, et me lõpuks ometi siia elektri saaksime,” räägib Kristel. Maja taastati niimoodi, et säiliks võimalikult palju algupärast. „Aigar on ju ehitaja, tal oli juba Gyproc valmis ostetud, aga ma ütlesin, et viigu see kohe tagasi, siia seina seda ei pane,” naerab Kristel. „Ega siia ühtegi päris sirget seina lõpuks ei saanudki,” sõnab ta. „Täpselt nii nagu mulle meeldib: mida kõveram, seda toredam.” Kristel kiidab Aigari kuldseid käsi ja töökust, milleta poleks Männituka sugugi see, mis ta praegu on.

„Oleksite te suvel siia sattunud, siis näeksite, kui ilus aed siin nüüd on,” ütleb Kristel. Aed on tema rida. Kui Ailiis oli pisike beebi, õppis Kristel Räpina aianduskoolis. Seal kogutud teadmisi kasutab ta nüüd oma aias, mida möödunud aasta avatud talude päeval käis vaatamas ligi 500 inimest. Koolis käimine oli omaette ettevõtmine. Esialgu hoidsid beebit õppesessioonide ajal Aigari vanemad, aga vahepeal tuli leida sootuks teistsugune lahendus. Tollal töötas Aigar rekajuhina ja kui last enam vanemate juurde jätta ei saanud, kolis Ailiis ema sesside ajaks autosse – mänguasjad, pissipott ja kõik muu vajalik sai kaasa.

Korvimaalija õudne töö

Peagi läks Aigar tööle Soome, kus ta on väikeste pausidega nüüdseks ligi kümme aastat raha teeninud. Kristel võttis end töötukassas arvele ja katsetas seda, mida kohalik tööturg pakkus. Näiteks käis ta praktikal Avinurmes, kus käsitööoskused andsid talle korvimaalija ameti. „See oli päris õudne,” meenutab ta nüüd naeruga. „Mul oli kodus korviladu ja maalisin sadu ühesuguseid pihlakaoksi. See ei olnud kohe kindlasti minu jaoks.”

Tallinnas ootas Kristelit endiselt korter Pelgulinna majas, kuid selle kaugelt hooldamine läks koormavaks ja ta müüs oma vana kodu maha. Samal ajal müüs üks tuttav parajasti oma hobusekarja. Männituka tallu jõudsid kolm hobust: sporthobune, Eesti raskeveohobune ja üks segavereline täkupoiss, kellele veidi hiljem lisandus veel üks suksu – tori tõugu hobune. „See tuli ka kuidagi loomulikult,” tõdeb Kristel. „Meile mõlemale mehega on alati loomad väga meeldinud, tegin kooli ajal isegi kõik oma ÜKT tunnid hipodroomil. Olime kindlad, et tahame siia ka hobuseid.” Sealjuures tunnistab Kristel, et mingeid söömiseks kasvatatavaid loomi ei suudaks ta kunagi pidada. „Ma ei suudaks elu sees süüa kedagi, keda olen ise nunnutanud ja toitnud!” teatab ta resoluutselt.

Hobuste kõige suurem sõber on Ailiis, kes on võtnud suure osa nende eest hoolitsemist enda kanda. Tema on ka see, kes nendega põhiliselt ratsutab. Kristel hobuse selga ei roni. „Ma kardan kukkumist ja igaks juhuks ei katsetagi,” naerab ta.

Kuidas näeb välja kestev kooselu, mille üks pool on pidevalt hoopis teises riigis? „Peaks ütlema, et põhimõtteliselt see elu muidugi eriti ei istu,” teatab Kristel ühtaegu lõbusal ja tõsisel toonil. „Kõik tööd ja tegemised on minu peal. Kui on selline päev, kus pärast kooli töötan ka noortekeskuses, jõuan koju kell kaheksa õhtul ja hakkan maja kütma, loomi söötma... Mõnikord ei teagi, kuidas kõik lõpuks tehtud saab,” nendib ta. Teisalt tunnistab Kristel, et mõnikord kipuvad asjad veidi närviliseks minema just siis, kui mees on pikemalt kodus: Aigar tahaks nautida kodus olemist, Kristel aga mehega teatrisse või kinno minna.

Armastusabielu

Mõnigi asi on neil väga selgelt paika pandud. „Selle, mis tööd Aigarit kodus ootavad, panen ma tavaliselt kirja. Juba enne tema tulekut hakkan koostama nimekirja, kas on vaja autol midagi teha või mõni muu selline töö, mida tema hästi oskab,” selgitab Kristel.

Aigar ei ole sugugi kümme aastat jutti Soomes olnud. Vahepeal töötas ta näiteks Ontika mõisas, korrastas seda. Seejärel oli mõnda aega hoopis kodus. „Aga õpetaja palgaga nelja inimest ja neid suuri elukaid üleval pidada ei jõua, nii ta läkski jälle Soome,” sõnab Kristel.

Viis aastat tagasi võtsid Aigar ja Kristel kätte ja abiellusid. Mõte ja ettepanek tulid Aigarilt. „Kurtsin, et ta on kogu aeg Soomes ära ega taha minust enam miskit,” muigab Kristel. „Eks ta võttis kätte ja otsustas tõestada, et armastab mind küll!”

Pulmad olid hea põhjus teha ära kodutalu ümber seisma jäänud tööd. Just selleks puhuks sai puhastatud suur sissevajunud katusega tall, mille Kristel loodab ühel päeval täiesti korda teha. Praegu meenutavad Männituka talu kunagist hiilgust talli uhked paekivimüürid.

Pulmadega umbes samal ajal sai Kristelist Aseri kooli õpetaja. „Arvasin alguses küll, et see pole kindlasti minu koht,” rehmab ta, „aga nüüd mõtlen kogu aeg, et vähemalt kooli remondi lõpuni võiks ju olla ja siis veel...”

„Unistan veel siia väikese kämpingu rajamisest,” ütleb Kristel. „Ma ei oleks kunagi sellist elu elama hakanud, kui poleks Tallinnast lahkunud. Käiksime niisama tööl, tuleksime õhtul koju ja läheksime hommikul jälle tööle,” tunnistab ta. Kuna Kristel korraldab ka kõikvõimalikke käsitöö töötube, on tal Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhuks väike plaan: teha aastas sada töötuba, mis oleks omalaadi kingitus riigile. Peale kõige muu käib Kristel jälle koolis, õpib Rakveres turismindust. „Kui ema mind praegu näeks, siis ta enam ei kahtleks ja oleks uhke, arvan ma.”

Kui kaua nad mõtlevad elada nii, et kodus hoiab kõigel silma peal Kristel ja Aigar teenib Soomes raha? „Muidugi tahaks, et ta oleks kodus. Aga palk on Soomes ikka hoopis teine,” sõnab Kristel. „See võib küll kõlada uskumatult, aga ma olen sellise eluga ikkagi ära harjunud.”